Pildid stuudio seinal

Mico Goldobin – geniaalne kunstnik

Tekst: Tatoveering.ee. Foto: Tatoveering.ee ja Mico Goldobin

 

On hulgaliselt inimesi, kes arvavad, et Eesti parim tätoveerija on Mico Goldobin. Võib muidugi küsida, kas tätoveerimisalal või kunstis üleüdse leidub kohta niisugusel kategoorial nagu “parim”. Ilmselt mitte, sest puudub ju kunstis objektiivsus, aga igal juhul on Mico tugev, väga tugev artist. Pean tunnistama, et ta on ainus Eesti tätoveerija, kelle kunsti vaadates on mitu korda mõttesse kerkinud sõna “geenius”.

Mico tööhoos

Taust

Tutvus algab nimest. Ja see on Micol eestlase kohta üpris omapärane ning eristuv. Tekib isegi kahtlus, kas pole ehk tegemist artistinimega. Aga ei, nimi on päris. Mico räägib, et kui ta väike oli, tundus nimi nõme, mistõttu küpses otsus suureks saades seda muuta. Hiljem mees aga mõistis, et nimi on igati lahe ja nii see jäi.

 

***

Mico lugu ei ole lihtne. Oma juurtest ta väga palju ei tea. Pärit on Mico maalt: lapsepõlve veetis Võrus, kuid kooli läks Valgas. Kodused olud ei olnud kerged. Raha oli vähe, mistõttu iga suvi tuli teha kooliriiete ostmiseks rasket talutööd. Koolis teenis poiss saiaraha, joonistades kleepsude pealt maha igasuguseid põnevaid fantaasiategelasi – näiteks mootorratturhiiri.

Joonistama õpetas teda vanaema. Seejuures on huvitav, et esimesed asjad, mida poiss paberil jäädvustas, olid profiilis majad. Hiljem hakkas ta tegelema käsitöökunstiga – see huvitab teda tänini. Ent elu ei koosne ainult kunstist. Mico luges palju – eriti Tarzanit ja Eesti muistendeid -, ning veetis rohkelt aega põlismetsas, kus arenes ka ilumeel. Maa- ja loodusearmastus ongi tema olemuse üheks nurgakiviks. “Loodus on pidepunkt, millest kinni haarata, kui süsteem kokku jookseb,” tõdeb ta.

Tätoveering Stenile

Uks tätoveerimismailma

Juba lapsepõlves oli Mico ümber inimesi, kel olid vanglast ja sõjaväest saadud tätoveeringud. Tema mällu on sööbinud pilt alasti naisest ja tiigrist onu rinnal. Mico mõistis, et tätoveering ei ole midagi sellist, mis on inimesel sünnist saati olemas. Tätoveeringu puudumine või olemasolu muutus vahendiks inimeste eristamisel.

Poissi hakkas tõsiselt huvitama, kuidas on pilt “naha alla saanud”. Esimesed tätoveeringud, mida ta nägi, seisid kaugel ilust – need olid laiali valgunud sinised plönnid. Esialgu ei adunud ta, et saab ka teistmoodi, ehkki analüüsis juba siis, milline on ilus ja voolav joon, mis on tulemus joonte kokkupuutumisel ühel ja teisel juhul jms. Niimoodi arutledes taipas noor kunstihuviline, et oleks ise mõnegi asja teisiti teinud.

Mico Goldobin tätoveerib Sten Savi

Masin kätte

Esimest korda võttis Mico tätoveerimismasina kätte 15-aastaselt. Keha kaunistamine oli tollal kuum teema ennekõike vene keelt kõnelevate kodanike hulgas. Mico klassivend, kes oli rahvuselt venelane, kuid rääkis puhast eesti keelt, nägi kord tätoveerimist pealt. Ta jagas seda kogemust sõbraga, selgitades põhjalikult, milline oli olnud masin. Mico, kes sel ajal ekperimenteeris “voolu ja elektriga”, ehitas kuuldu põhjal ka endale mikromootorist ja pastakast tätoveerimisaparaadi. Sellega mindi teise klassivenna juurde. Seinakontakti juures kükitades tegi Mico mainitu õlale oma esimese pildi. See paranes väga halvasti ja enamik tinti irdus kehalt koos koorikuga.

Varsti ehitas Mico teise, parema masina ja hakkas sellega hoogsalt katsetama. Ta tegi pilte onu sõpradele, ema sõbrannadele ja klassikaaslastele. Sel etapil polnud kõige tähtsam suur Kunst, vaid see, et saaks lihtsalt tätoveerida. Mõistagi jättis tollaste piltide kvaliteet tugevalt soovida.

Näidis tööst

Uus identiteet

Tätoveerimine muutis mõndagi. Mico ei olnud koolis sotsiaalses mõttes populaarne tüüp. Aga ta oli tark ja et oskus tätoveerida oli midagi põrutavat, hakkas tema sotsiaalne staatus tõusma. Mico jaoks oli see suur asi. Kummatigi kulus ära väike taskuraha, mida tätoveerimine sisse tõi. Ent peagi tuli tõsine tagasilöök. Keegi helistas kooli ja avaldas rahulolematust, et üks õpilane tegeleb tätoveerimisega (tollal vaadati sellele halvasti). Direktor kutsus poisi ema kooli. Pärast räägiti klassijuhataja tunnis hepatiidist. Keegi otseselt Micole etteheiteid ei teinud, kuid sellele vaatamata tekkis tal paranoia.

Mico kartis, et kohe tuleb politsei talle järele. Nii läksid masinad ja värvid peitu. Politsei noormeest ei kimbutanud, kuid tätoveerimisega oli mõneks ajaks kõik. Ehkki Mico leidis uue hobi rulasõidus, tätoveeringud teda külmaks ei jätnud – endistviisi uuris ta neid suure uudishimuga inimeste nahal.

Kavand

Eneseotsingud

2007. aastal lõpetas Mico Valgas gümnaasiumi. Erinevalt paljudest eakaaslastest, kellel tundus olevat selge tulevikuplaan, ei teadnud tema, mida peale hakata. Noormees otsustas Eestist mõneks ajaks lahkuda. Aastatel 2007-2009 tegutses ta Inglismaal maastikukujundajana. Eestis tagasi, vajus Mico depressiooni, sest tundis, et pole midagi saavutanud. Ta asus tööle postiljonina, mis oli üpris lahe kogemus, kuid midagi jäi ikka puudu… Siis otsustas noormees, et annab elule mõtte, astudes ülikooli. Õppesuunaks oli religioon – see on Micot alati paelunud, ehkki ta ei ole usklik.

Ülikool tähendas Tartusse kolimist. See oli üsna raske aeg. Töötu abirahast ei jätkunud äraelamiseks. Õnneks sai ta inimeselt, kellele oli Inglismaal tööd teinud, iga kuu toetust. Kuna sellestki ei piisanud, hakkas ta uuesti tätoveerimisega tegelema. Alustas iseehitatud masinaga, kuid tellis peagi eBayst hiina päritolu stardikomplekti.

Mico elas ühe tüdrukuga Annelinnas väikeses ühetoalises korteris. Sellal kui tema tegi köögilaua taga pilte, püüdis tüdruk õppida. Mõistagi kerkisid üles kohutavad pinged, mis lõpuks suhte lammutasid.

Viimaks pettus mees ka ülikoolis, ehkki hinded olid head ja anti isegi stipendiumi. Micole ei istunud, et ühiskond on allutatud kindlale mallile, mille alustalaks on niisugused asjad nagu kool, suhted, staatus, autoliising jms. Selline elu ja väärtused pole tema jaoks. Kuna paber ei tähendanud Micole midagi, otsustas ta pühenduda tätoveerimisele.

Mico auhinnatud foto. Pildi autor Mico Goldobin

Saab tätoveerijaks

Ühel hetkel avati Tartus stuudio Tartu-Tattoo. Mico võttis asutuse juhiga ühendust ja rääkis endast. Käis ka kohal: kaks tüüpi töötasid väikeses kuubis, kolmanda jaoks ruumi polnud. Mingil hetkel sai stuudio suuremad ruumid ja Mico kutsuti tööle. 2010. aasta sügisel või jõulude paiku alustaski ta tööd stuudiotätoveerijana. Sel ajal tegi Mico kõikvõimalikke pilte. Ta ei saanud paljudest asjadest päris hästi aru ega tundnud ka masinat. Nii üritas Mico pildiga oma tehnilist puudujääki varjata. Mõistagi ei olnud tagasiside mitte alati kõige parem – näiteks ei paranenud nahk piisavalt kiiresti. Kui mees adus oma puudusi, tekkis võimalus arenguteel edasi liikuda. Ta otsis täiuslikku häälestust, joont ja tervikut kuni sai ühel hetkel aru, et seda ei ole: sest inimesed on erinevad, nahk on erinev jne.

Tartu Tattoosse jäi noor tätoveerija kokku kolmeks aastaks. 2011. aasta kevadel või suvel saatis Mico kõik pikalt ja läks oma uue tüdruksõbraga hääletades maailma avastama. Käidi läbi suur osa Euroopa riike. Igal pool, kus vähegi sai, tegi Mico tattoosid. Näiteks Inglismaal tätoveeris ta baaris. Portugalis töötas Mico 7-9 päeva ühes salongis, mille omanik oli 73-aastane, üsna tätoveerimiskauge mees.

Kohe kui Mico naases kodumaale, kutsus Tartu Tattoo boss ta uuesti tööle. Läkski. Maailma avastamine oli avardanud tema silmaringi – selle tagajärjel hakkas mees viljelema dotworki (täpitehnika). See määras edasise kursi. Iseenda leidmisega kunstis saabus teatav stabiilsus.

Mico käe alt

Tee dotwork´ini

Sellel, kuidas Mico dotwork´ini jõudis, on tegelikult pikk eellugu. Kõik sai alguse asjaolust, et ta läks lahku oma elu esimesest armastusest ja hakkas otsima midagi muud. “Kohtusin teistsuguste inimestega. Ühel sõbral olid jala peal mustrid. See ei olnud päris dotwork, kuid siiski hästi äge,” räägib Mico. Ta hakkas asja uurima ja jõudis välja Tomas Tomaseni – artistini, kes on teinud ühed esimesed tänapäevased mustritööd. Ta süvenes sellesse kunsti ja leidis, et see on kõige ägedam stiil üldse. Siis ta ei uskunud, et hakkab ise sama tegema. Aga just nii läks. Mico arvab, et kui midagi teha, siis hästi või teistmoodi. Viimane asjaolu oli antud juhul otsustav, sest Eestis ei teinud dotwork´i keegi. Nii saigi Micost meie maal selle keerulise ja imelise tehnika pioneer. Kontseptsioonid, mida Mico kasutab, võivad olla universaalsed, kuid oluline on, et ta teeb kõik oma käe järgi ümber.

“Kunagi emakeeletunnis rääkis õpetaja, et lugege ridade vahelt. Keegi ei saanud aru, millest ta räägib. Aga dotwork vist ongi see – ridade vahelt lugemine. Analüüsida sotsiaalset asja – see meeldib mulle,” räägib meister. Mico tundis, et dotwork toimib ka omamoodi meditatsioonina.

Teeb ka värvilist

Ametikaaslased

Kui jutt läheb teistele tätoveerijatele, mainib Mico kahte nime. Esimene on Eddie – varasemaid tänagi tuntud suuri tätoveerijaid. Eddiega sai ta kokku Tartoo-Tattoos. Omal ajal oli see kõige kõvem stuudio. Mico hakkas muidugi sealsete tüüpidega suhtlema. Eddie ütles, et jagatud vägi on kaotatud vägi ja ei õpetanud talle suurt midagi, kuid paelus noort artisti oma isiksusega. Olles ikoon Eesti tattoo-maastikul, oli ta eeskuju.

Jarmo Nuutre (Chopper) oli aga esimesi, kellelt noor meister tunnustust sai. Nuutre, kes on Mico üks lemmikartist, tegi talle sõnajala.

Noorte artistide kohta ütleb Mico, et nende hulgast tuleb vähe vana kooli tätoveerijaid, see tähendab artiste, kes arenevad n-ö nullist. Neil on tavaliselt juba väljakujunenud kunstnikukäekiri, stiil jne. Micol endal on praegu üks õpilane – Sten Savi. “Ta on eelkõige sõber, kellelt ma ka ise õpin,” ütleb Mico.

Meistri kaunistatud käsi

Kliendid

Mico ei reklaami ennast. Ta ütleb, et on hea, et inimesed teda üles ei leia: siis külastatakse teda vaid tema enda pärast. “Mida rohkem sind teatakse, seda enam pead tööd tegema. Minu eesmärk pole teha palju. Puhta kunsti tegemine nõuab aega. Ei taha ennast ega üldse kedagi või midagi korrata,” selgitab ta. Tätoveerimine ei ole meistri jaoks niivõrd äriline kui rituaalne tegevus – see ei ole pelk akt, vaid terve süsteem.

Mico ei pea õigeks, kui tätoveerija juurde tullakse näiteks jutuga “Oh, ma tean, et sa tätoveerid (ehkki ma pole su töösid vaadanud) – tee mulle ka”. Vahel jälle eeldatakse ekslikult, et kui kliendil on aega ja raha, siis tätoveerija peab talle tingimata pildi lööma. Inimestele ei meeldi, kui neile ära öeldakse. Mõnikord aga loobutakse tätoveerimisplaanist, kuuldes, et ta on Tartus. See näitab, et inimesel pole tegelikult pilti vaja.

Õnneks Mico eelkirjeldatuga väga sageli kokku ei puutu, sest tema kunst meelitab inimesi, kes on nagu ta ise. Ta suudab oma stiili tehes ära elada. Ja teistpidi: on selge, et kõikidele ei saagi tema stiil meeldida. Kord oli Mico Poolas sõbra juures tätoveerimas. Sõber viljeleb fotorealismi – illustratiivne ja graafiline. Sellel inimesel oli väga raske leida kedagi, kes soovinuks midagi, mida teeb Mico. Niivõrd ühtlane oli tema klientuur – enamasti keskealised tüsedusele kalduvad kiilakad Poola mehed. “Ka erinevatel subkultuuridel võib olla oma tätoveerija,” lisab meister.

Artikkel noortelehes

Kes on?

Ka paljud tätoveerijad esindavad mingit subkultuuri. Mico on selles osas raske juhtum. 14-15 aastaselt hakkas ta sõitma rulaga ja kuulas hip-hopi. Täna sõidab ta endiselt rulaga ja mängib footbagi, aga kuulab kõike. Mico ei tea, kes ta on või kuhu kuulub. “Enamik inimesi ütleks, et olen hipi, aga sellele vaidleksin vastu – nii hipi ma pole, kui arvatakse.”

Kuna Mico armastab loodust ja reisimist, püüab ta neid omavahel ühendada. Reisides on ta alati läinud metsa ja mägedesse. Ehkki mees käib välismaal tihti, on ta Eesti patrioot. “Tahan siia alati tagasi tulla,” sõnab ta veendunult.

Kuid reisimisel on veel üks mõõde. Nimelt huvitab Micot, mis on inimeksistentsi mõte. Ta usub, et tätoveerimine, mis tema jaoks teebki reisimise võimalikuks, aitab vastusele lähemale jõuda. “Mida rohkem näed ja koged, seda suurem pilt on. Ja see pilt võib olla üsna kole ning hirmutav. Kindlasti olen ma natuke pettunud,” tõdeb Mico. Ta ütleb, et lõpuks on ikka kõik üks ja seesama.

Vahel imestab Mico, kuidas on kulgenud tema Võrumaalt alguse saanud tee. Mitte keegi teine tema suguvõsast pole saanud niimoodi unistada ja ennast teostada.

Loodusmotiiv

Kuvand

Mico arvates peab tätoveerija olema karakter – isik, kellel on lugu (nagu näiteks Eddie). Küsin selle peale, mis vormib tema enda karakteri. Mico mõtleb hetke ja ütleb, et tema eesmärgiks on teha häid tattoosid. Küllap see nii ongi – vastasel juhul poleks ta täna võib-olla kõige tuntum ja tunnustatum Eesti tätoveerija.

Kui mees läheb Lääne-Euroopasse, siis imestatakse seal, et ta teeb kõike käsitsi. Micol ei ole isegi printerit. Selgub ka, et Photoshopi pole ta eal kasutanud. Seevastu oskab Mico tätoveerida traditsioonilisel kombel, kasutades spetsiaalset, pikka tätoveerimisnõela. Nii töötades kulub küll palju aega, kuid tunne on ütlemata mõnus. See meetod on sild mineviku ja tänapäeva vahel.

Tätoveerimisaparaate on Micol palju ja ta tunneb neid läbi ja lõhki. Paljud artistid on hädas masina seadistamisega. Tema jaoks see probleem pole.

Töövahendite rida

Kuidas töö käib?

Kui inimesel on konkreetne idee, kontseptsioon või näidispilt on asi lihtne. Suuremad asjad joonistab Mico enne kohtumist valmis, kuid väikesemad mustrid-mandalad sünnivad enamasti kohapeal.

Eriti viimasel ajal meeldivad inimestele ka tema varem joonistatud isiklikud pildid. Mico sõnul on nende nahale löömisel tunne nagu müüks maha jäädvustatud emotsiooni. Ent ta lisab, et tegelikult ei olegi see väga halb variant, mõeldes äraelamisele.

Kui on suurem pilt, kutsub ta mõnikord inimese enda juurde kaheks päevaks. Esimesel päeval arutatakse detailid läbi ja joonistatakse, teisel päeval tätoveeritakse.

Mico tunnistab, et kuigi lugu on oluline, ei mõtle ta enam nii palju sellele, miks keegi midagi teeb.

Sageli huvitab teda pildi juures esmalt just tehniline aspekt. Kui pilt on valmis, vaatab ta kõigepealt, kuidas haav on paranenud. Alles seejärel meenutab lugu. “Tätoveerimine on personaalne värk, loeb, milline inimene on,” ütleb meister lõpetuseks.

 

Meeldis? Jaga ka teistega