Jõelähtme kirivöö

Ajakirjaniku üksteist tattood

Selle aasta kevadel korraldas Tatoveering.ee artiklite kirjutamise võistluse. Auhinnaks oli Mamas Pride Tattoo kinkekaart. Võistluse võitis Katharina Toomemets. Huvitaval kombel rääkis tema artikkel Kaili Aavikust, kes ongi Mamas Pride Tattoo looja.

 

Kuna Katharina on pärit Jõelähtmest ja juba ammu mõelnud mõne kohaliku rahvarõivaga seotud motiivi tätoveerimisele, otsustaski ta nüüd ehtida oma rannet jupikesega Jõelähtme kirivööst koos sõlega. Valik on hea seda enam, et Katharina on 16 aastat tegelenud rahvatantsuga. Seejuures valmis tätoveering vahetult enne laulu- ja tantsupidu, millest naine rahvatantsijana mõistagi osa võttis. Tätoveering sai hea. Igaüks võib selles veenduda artikli lõpus esitatud videoklipi vahendusel. Töö autoriks oli seejuures artikli peategelane Kaili.

Nii sündis kirivöö

 

Üksteist pilti

Selgus, et Katharinal on üpriski huvitav „isiklik tätoveeringuajalugu”. Rääkisime sellest pikemalt. Katharina on üks neist, kelle nahal on mitmeid täiesti eriilmelisi pilte, mis omavahel mingilgi kombel seotud pole. Praeguse seisuga on tal kokku üksteist tattood:

- alaselja tribal (esimene tätoveering)

- sisalik jalal

- sõpra tähendav väike hiina hieroglüüf püksivärvlist pisut allpool (samasugune on ka tema kuuel lapse-/nooruspõlvesõbrannal)

- inglitiivad seljal

- ladinakeelne kirjatähtedes tekst sõnumiga „liiga imelik, et elada, liiga haruldane, et surra” randmel

- kaks väikest koikala kuklas (ta on sündinud kalade tähtkujus)

- ladinakeelne gooti kirjas tekst sõnumiga „ära iial ütle iial” käsivarre siseküljel (samasugune on ka tema emal)

- palvehelmed alaseljal

- ema portree käe siseküljel

- jaapani stiilis varrukas

- värskeima tätoveeringuna juba mainitud Jõelähtme kirivöö

Korralik kollaaž, kas pole? Katharina ütleb, et kõik tätoveeringud on üsna hästi ajahambale vastu pidanud, vaid randmekiri on pisut laiali läinud.

Uurime Katharinalt, kuidas sündis sõpra tähendav tattoo? „Ajendiks sai see, et üks tüdrukutest otsustas minna Austraaliat avastama. Mõte samast tätoveeringust sündis uitmõttena. Läksime üheskoos tätoveerija juurde ja tegime pildi kohe ära,” pajatab neiu. Nii nagu tätoveeringud, on püsima jäänud ka sõprus – vahel saadakse kõik koos kokkugi.

Tätoveeritud ja rõõmus

 

Kuidas kõik algas

Esimest kokkupuudet tätoveerimismaailmaga Katharina ei mäleta, kuid seda teab kindlalt, et pisiku sai ta külge oma emalt. Ema hakkas end tätoveerima kümmekond aastat tagasi, Katharina oli siis umbes  neljateistkümnene. Kohe kui ema esimese tätoveeringuga koju tuli, hakkas tüdruk ka endale piti ihkama. Kahjuks või õnneks olid vanemad selle koha pealt väga ranged – enne täisealiseks saamist ei võinud tattoo tegemisest juttugi olla. „Ükskord siiski suutsin ema peaaegu ära rääkida, et saada kõhule kaks käpajälge. Teinud oleks need tuttav omatehtud masinaga. Lõpuks ema siiski keeldus. Olgem ausad, praegu olen selle üle siiralt õnnelik,” räägib neiu muigelsui. Mida aeg edasi, seda enam tekkis aga pilte ema nahale ja muidugi kasvas ka Katharina tätoveeringusoov.

Vimased ettevalmistused

 

Esimesed tätoveeringud

Ning siis juhtuski paratamatu – 18. sünnipäevaks kinkisid vanemad tüdrukule esimese tattoo. See oli alaselja tribal. „Kavandi leidsin ühest tätoveerimisest rääkivast raamatust. Nii kui lehekülje avasin, teadsin, et selle pean ma saama. Praegu võib ju öelda, et alaseljatätoveeringud on täiega moest läinud ja kõige jubedamad asjad maailmas üldse, aga ma ei kahetse – olen enam kui rahul,” nendib Katharina.

Tribali lõi nahale ema tuttav, kodus ja omatehtud masinaga. „Ega siis ei teadnud ma midagi sellest, et salongides on kvaliteet sadu kordi parem jne. Mäletan, et tätoveerimise ajal lubasin emale, et ei tee enam kunagi ühtegi pilti – nii jube valus oli see,” toob neiu veel esile.

Sellest lubadusest Katharina kinni ei pidanud. Kaks kuud hiljem oli ta taas sama tätoveerija juures, sedapuhku jalale sisalikku tegemas. „See on ainus pilt, mille tegemist ma justkui kahetsen. Tähendab, ma ei kahetse seda niivõrd, et laseksin eemaldada, aga pigem võiks ta lihtsalt olemata olla,” kommenteerib Katharina.

Alaselja tribal

 

Arvamused erinevad

Kuidas ema hilisematesse tattoodesse suhtunud on? „Algul arvas küll, et tuleks hoogu pidada, aga mis tal ikka öelda, kui ise samasugune on :D Seega on pigem ikka toetanud. Ema pole ühtegi pilti mõttetuks või igavaks pidanud,” on Katharina rahul.

Kas tütre käel oma pildi nägemine tõi emale ka pisara silmanurka? „Ema pildiga oli selline lugu, et vaatasime koos „Miami Inki” ja seal tehti ühele isikule kellegi portree. Ema küsis, kas mina tema pildi tätoveeriksin. Vastasin, et loomulikult mitte. Ma ei mäleta, palju aega möödus, kui läksin koju, tema pilt käel. Algul ta ei saanudki aru, kas see on päris või lihtsalt joonistus. Hiljem, kui asi hakkas kohale jõudma, tuli pisar ikka silma.

Keerulisem on olnud olukord sõpradega. Neist osa on leidnud Katharina piltidest inspiratsiooni või innustust enese naha kaunistamiseks, teised jälle imestavad ja küsivad, ega ta ometi hull pole.

Ema portree

 

Sama meister

Enamiku oma tätoveeringutest on Katharina lasknud teha Maarek Ermil. Maarekut tunneb ta juba noorusajast. „Kord juhtusin vist Orkutis Maarekuga üle pikkade aastate kokku ja avastasin, et kunagisest rulakutist on saanud tätoveeritud noormees. Sain teada, et ta teeb ka ise pilte ja kuna ma teda tundsin, siis läksingi tema juurde. Nüüd olen Maareku fänn ja püsiklient :) ,” ütleb Katharina rõõmsalt. Ka kõik oma tuttavad, kes tahaksid tätoveeringut, suunab ta sujuvalt Maareku juurde.

Aga kas teiste kunstnike töid ka jälgid? „Muidugi jälgin, kui ette sattub, aga nii-öelda lemmikut mul ei ole. Ilusaid asju on alati hea vaadata,” räägib Katharina. Teiste meistrite käe alla pole neiu tahtnud minna, sest Maarekuga on ta enam kui rahul.

Kirjad

 

Rõõm ja valu

Küsime, mis ikkagi sunnib neiut üha uuesti tätoveerija poole pöörduma. „Kindlasti olen ma tätoveeringute fänn, mõni ütleks, et lausa sõltlane. Mind võlub tätoveerimise juures kõik: masina surin, protsess ja see, kuidas tätoveerija käe all sünnib midagi nii imelist. Olgugi, et teinekord tuleb valu tõttu peaaegu pisaraid valada, ununeb see kõik, kui hiljem peegli ees seisad,” tõdeb Katharina. Tõepoolest, nii see ju on. Katharina lisab veel, et tema jaoks ei pea tätoveering kätkema endas mingit sügavat tähendust. Kui tuleb idee, mis köidab, siis ta selle ka ära teeb.

Aga kuidas siis ikkagi valuga on? „Nii ja naa. On hetki, mil võtab pisara silma, ja samas vahel imestad, et juba tehtud… Kindlasti sõltub ka piirkonnast,” tõdeb neiu. Katharina esimene tattoo jooksis sabakondile ja selle löömine oli tema jaoks tõesti valus. Sama tätoveeringu külgedele ulatuvad harud aga tekitasid vaid kõditunde. Kaelale tätoveerimist nimetab naine lapsemänguks, aga näiteks küünarnuki tätoveerimisel mõtles ta küll, et kaua pisaraid tagasi hoida ei suuda… Kui tätoveeriti veenide piirkonda, hoiatas meister, et nüüd saab valus olema, kuid Katharinale oli too sessioon täiesti talutav. Kõige suurem ebamugavustunne seostubki talle küünarnuki ja randmega. Katharina usub, et valu puhul sõltub kõik inimesest.

Sõbrad

 

Tätoveerimise kajastaja

Kuna Katharina töötab ajakirjanikuna, on ta tätoveerimisega seotut ka ajalehes käsitlenud – tegelikult isegi üsna palju. Suurem osa artiklitest käsitleb staaride kehakaunistusi, ent ta on kirjutanud ka Street Mirror Expo võidutööde omanikest ja üldisematest asjadest: näiteks sellest, kuidas suhtuvad tööandjad tätoveeritud alluvatesse ning millised pildid on moes ja millised moest ammu väljas.

Kas meedias kajastatakse tätoveeringute teemat vähe või palju? „Et inimesed teaksid, kelle juurde minna ning et pilt saaks kvaliteetne ja ilus, võiks küll teemale pisut enam tähelepanu pöörata. Kuskil nurga taga võidakse nahale toksida käkk, mis heal juhul näeb välja kole, aga halvemal juhul keerab naha sootuks tuksi,” arvab Katharina.

Artikkel

 

 ***

Tatoveering.ee toimetaja kommentaar:

Oli võimalus jälgida kirivöö tätoveerimist. Mulle tundub, et selle pildiga jäid nii Katharina kui Kaili väga rahule. Pärimuslikud motiivid on kindlasti asi, mida võiks tätoveerimises rohkem rakendada!

Katharina küll märkis, et randmele tätoveerimine ei ole väga meeldiv, kuid kohapeal tundus tattoo sünd kulgevat suhteliselt valutult. Algselt arvas Kaili, et teeb pildi ära kahe sessiooniga, kuid tegelikult sündis see ühe korraga. Katharina on tagantjärele öelnud, et vastupidamine nõudis siiski vaprust ja käsi oli ka paistes.

Katharina ja Kaili tundsid üksteist varasemast ajast ja juttu jätkus laialt – tätoveerimisest, teatrist kui ka muust. Emotsionaalse inimesena väljendas Kaili oma mõtteid väga elavalt. Nii aktiivset suhtlust kliendi ja meistri vahel polegi vist varem kohanud.

Oli märgata, et Katharina usaldab Kailit täielikult. Võib vist öelda, et meistri eelnev tundmine tätoveerimisele kahjuks ei tule.

Katharinat on kindlasti hea tätoveerida: ta teab, mida tahab ja on oma salongile lojaalne. Nii sünnivadki tattood, millega ollakse tõeliselt rahul.

Selline on Jõelähtme kirivöö

 

Klipp kirivöö tätoveerimisest:

 

Meeldis? Jaga ka teistega