Hea töö

Eero “Nagy” Soomere expost ja muust

Tänavune Street Mirror Expo on läbi. Õnnestus! Ürituse peakorraldaja Eero “Nagy” Soomere rääkis meile põnevalt ja põhjalikult ürituse telgitagustest. Juttu tegime ka muust.

 

Alustuseks – mis on expo eesmärk?

Expo näitab tätoveerimiskultuuri hetkeseisu, aga ka ühtsust või siis vastupidi – ebaühtsust. Teiseks, tattoo-salongidel ja meistritel on erinev käekiri. Eesmärk on saada kohale erinevaid tegijaid. Näitusel paned nad kõik ühes ruumis koos tööle. Nii nähakse, mida ja kuidas keegi teeb. Tekib infovahetus, saadakse uusi impulsse. Tätoveerijana näed mingit detaili ja imestad, kuidas ise selle peale ei tulnud… See viibki asja edasi ja annab scenele palju juurde. On hea meel, et oleme suutnud endast jälje jätta.

Mida peab tegema selleks, et erinevad artistid näitusele saada?

Tuleb palju suhelda. Isiklikud kontaktid on olulised. Ladvik oli kohal. Eestis on vähe artiste, kes ei vasta.

Mis neid viimaseid mitte vastama ajendab?

Ühest vastust ei ole. Iga tätoveerija on omaette isiksus. Mõned inimesed peavad end teistest paremaks või teenekamaks. Põhjus võib olla ka trotsis – isegi kui üritus pakub huvi, ikkagi on vaja ignoreerida… Võib-olla kardetakse, et ei suuda konkurentsiga toime tulla? Mõni lihtsalt ei soovi festivalidel tätoveerida. Põhjuseid on erinevaid.

Kas sel aastal said kõige rohkem artiste kokku?

Artiste oli sel aastal kõige vähem, aga tase oli kõrgeim. Kohal olid esimese kategooria vennad Zoltán Krizsán ja Adamik Erik. Saime nad siia tänu Salusoole. Otsekontaktid on väga olulised – suured artistid reisivad kogu aeg ringi, elavad sisuliselt hotellides. Väikestesse kohtadesse ei viitsi nad tavaliselt tulla. Mõlemad on hästi aktiivsed ja end üles töötanud. Nemad enam igat pilti ei tee. Teevad seda, mis meeldib. Zoltánil on ka oma masinabränd.

Salusoo tunneb neid isiklikult?

Nad töötavad Austrias Salusooga koos väga nimekas Nadelwerki salongis. Salusoo on jõudnud samale tasemele: teenistus ja feim tuleb Austriast, Eestis teeb vaid neid töid, mida tahab.

Eestis tegutsevad tätoveerijad seda endale lubada ei saa?

Salusoo positsioon on iga tätoveerija unistus. Ta teeb puhtalt oma kavandeid ja läheneb igale tööle väga personaalselt. Eestis ei ole see nii kerge – siin võtab tavaklient õhu ära. Sul pole nii palju aega, et end lõpmatuseni arendada. Pead leidma tasakaalu kunsti ja kliendi soovide vahel.

Salusoo expo võistlustöö oli päris suur ja keeruline. Kas sai valmis?

Ta alustas oma tööga eelmisel päeval. Suured conventionid on kahe-kolmepäevased. Meil on üks päev, seega tuleb näpistada eelnevast päevast. Aga taset näitab juba see, et teise päeva lõpuks on suur töö valmis ja pole punetust ega midagi. Pilt on ilus, puhas, korrektne, klient rahul

Kohal oli ka üks daam Kesk-Euroopast – Riet Stoops. Kas tema on sama kõva tegija kui eelnimetatud?

Tema tuli läbi Mico Goldobini. Kui Mico ütleb, et keegi on hea, siis ta ka on hea. Esmaklassiline tegija.

Oli rõõm näha ka meie omi väga kõvasid tegijaid, keda just iga päev ei kohta – näiteks äärmiselt huvitavat artisti Oleg Narvskit.

Oleg Narvski elab asjale kaasa. Teda huvitab, mis toimub. Mees on nullist alustanud, kuid suhtleb ja õpib kogu aeg. Tema teadmiste pagas on suur ja täieneb pidevalt – kapseldumist ei toimu. Oleg on oluline osa sellest maailmast. Kui oled scenes kaua olnud – nagu Oleg – saavad kõik aru, et oled kõva vend. Selleks ei pea nina püsti ajama. Käitu normaalselt ja oled respekteeritud. Oleg seda on. Oleg käitub nii nagu iga tätoveerija käituma peaks. Salong on sinu kuningriik, kuid sellest väljaspool ole inimene. Tuleb teisi austada.

Mida tahaks edaspidi muuta või paremaks teha?

Kindlasti tahaks, et kõik artistid töötaks või teeksid oma boksi atraktiivseks. Olgu artist kui kõva tahes, see ei ole äge, kui ta lihtsalt istub. See ei ole klubiõhtu. Oleks mõnus, kui boks on korralikult läbi mõeldud.

Kas Rock Cafega oled rahul?

Kõikidel aastatel on üritus Rock Cafes toimunud. Praegu on kõik hästi – olemas on sponsorid ja muu, aga Rock Cafe ei lase edasi minna. Formaat on ammendunud. Tahaks, et üritus toimuks esimesel korrusel ja et seal oleks koos USA autod, tsiklid, rularamp jms – et kogu aeg oleks midagi teha. Põhirõhk jääks muidugi tätoveerimisele. Probleem on selles, et kõik kohad, mis on alla Rock Cafe, on liiga väikesed ja kõik mis sellest üle, liiga suured. Ootan huviga, millal kultuurikatel valmis saab. Järgmist üritust ei taha teha enne, kui õiget kohta leidnud pole.

Conventionil sadade pilkude all tätoveerimine on artistile igapäevatööst raskem?

Iga tätoveerija on harjunud, et keegi kogu aeg üle õla vaatab. On natuke ebamugavam, sest pole oma keskkonda, kus kõik käe järgi. Ebameeldivad on esimesed tunnid. Mingi lisapinge esineb, aga üldiselt – kui oled professionaal, kohaned hästi kiiresti. Ja lisapinge tuleb just sellest, et pole harjumuspärast töölauda jms.

Töövahendid võtab artist ise kaasa?

Kõik kaasavõetud vahendid on nende enda omad. Juba lambid on väga erinevad, üks artist eelistab üht, teine teist valgust. Meie poolt oli koht, kuhu boks üles ehitada.

Aga kuidas on modelliga? Ta ei ole ju tavaline klient?

Modelli leiab artist ise. Igal artistil on omad inimesed, kellele pilt tehakse. Võimalik, et neilt ei võeta isegi raha. Modell ja tätoveerija peavad üksteist mõistma. Usalduse küsimus.

Mida tähendab tätoveerija seisukohast näitusel teistega koos töötamine?

Convention heidab valgust, kuidas artistid suudavad koos töötada ja omavahel suhelda. Kõik on ju rasked inimesed. Selles mõttes ma imetlen Backbone´i liitu. Hullumaja – neli venda töötavad koos mitte kõige suuremas ruumis. Koos töötamisel ei tohi miski häirida. Kui midagi on, sa pead sellest suutma rääkida. Teine asi – siin saab tätoveerija õppida. Piisab mõnest pisikesest nõksust, mida näed teise venna tööst… Tätoveerija märkab seda, mida tavakülastaja ei näe.

Ja publiku seisukohast?

Inimene otsib tätoveerijat, aga ei julge salongi minna. Arvab, et kui juba oled tätoveerijaga rääkinud, kohustud tagasi minema. Tegelikult ei kohustu. Aga näitusel saad olla hall hiireke. Siin saad massis rahulikult jälgida just neid asju, mis on artisti valimisel sinu jaoks olulised. See on nagu väljanäitus.

Päev oli pikk. Kas rahvas pidas end hästi üleval?

Meil pole mitte kunagi probleeme olnud.

Kuidas toimus expol tätoveeringute hindamine?

Kohtunikepaneelis oli viis inimest, neist kaks kunstipedagoogid. Mingit hindamismäärust polnud – erinevad inimesed, erinevad vaated. Kategooriate süsteemi tegi Salusoo. See on tavaline conventionite süsteem. Ühe ja sama pildiga ei tohi võistelda mitu aastat järjest.

Ja kuidas oli konkurentsiga?

Konkurents oli tugev. Kui konkurentsi pole, siis milleks kõik see vaev? Ise sain kolmanda koha, oli väga mõnus auhinda vastu võtta.

Mida ütled Eesti tätoveerijate üldise taseme kohta?

Tase on kõvasti tõusnud. Häbeneda pole midagi.

Kuidas hindad Eesti tätoveerimise seisu institutsionaalses mõttes?

Eesti tätoveerimise scene on ikka väga killustunud. On mitmeid probleeme, mida saab lahendada vaid liiduga. Liitu on üritatud ka teha, aga see lihtsalt ei lähe käima. Millegipärast tätoveerijad kardavad seda.

See on kummaline. Paljudes teistest sfäärides, kus liit ei ole võib-olla kaugeltki sama tähtis, on see olemas ja toimib edukalt.

Meil puudub regulatsioon. Kui on liit, saab teha patustajate – näiteks nende, kes teevad tööd korteris, elu keerulisemaks. Praegu on nad mugavustsoonis. Neil on seal hea olla. Liiduga saab seda lõhkuda. Teine näide: Hiinast ostetakse odavaid tattoo-stardikomplekte. Ainuüksi korralik aparaat maksab juba 300-400 eurot. Mitte keegi ei tea, millest koosnevad näiteks sellise paketi värvid. Liiduga saab selliste asjade turustamist ja kasutamist natukenegi piirata, lisaks informatsioonivahetus jm.

Tätoveerijaid on palju ja erinevused suured. Liit teeks ka kliendi elu tätoveerija valimisel lihtsamaks?

Liit annab kvaliteedimärgi. Tead, et nõelad-seadmed-oskused on tasemel. Liiduga saab raskendada seda, et tekivad salongid, mis toodavad totaalset ebakvaliteeti. Paraku on neid, kelle jaoks loeb raha, mitte kvaliteet. Mõned tahavad, et oleks ainult odav… Eesti inimene on selles suhtes veel rumal.

Tänapäeva noortel on muidu vist ikka tunduvalt lihtsam alustada kui teil omal ajal?

Keegi pole sündinud tätoveerija. Meil kõigil on omad luukered kapis. Rünnata saab iga venda, kui tahta. Alustasime enda tehtud aparaatide ja kitarrikeeltega. Hügieenist ei teadnud midagi. Tagantjärele mõelda, on see päris õudne. Noorematel tegijatel on selles mõttes lihtne – on head seadmed, palju infot jne.

Rääkisime, et näituse korraldamiseks kulub sisuliselt aasta. Miks Sa seda teed?

Algas kõik kuidagi iseenesest. Tundus õige asi, mida teha. Nüüd tuleb juba inertsist. Janno tegeleb tehnilise poolega, mina ülejäänuga.

Kas miski häirib ka kõikide nende asjade juures?

Häirib, kui tätoveeritud inimesi peetakse kriminaalideks, madalalaubalisteks jms. Sellised seisukohad tekitavad kahtlusi ütleja enda vaimses tervises. Suhtumises tätoveerimisse esinevad tõusud ja mõõnad. Seda ei näe keegi, et on tätoveeritud ka kuningaid. Asjad ja sümbolid muutuvad ajas. Ilmselt peab teatud põlvkond kaduma, et suhtumine veel vabamaks muutuks.

Tahad midagi lõpetuseks ka öelda?

Sallivust ja arusaamist! Kogu lugu.

 

Pildid (fotode autor Erlend Štaub):

Meeldis? Jaga ka teistega