TheGuardian

Eestlane ja kehakunst Siberis

Tekst: Tatoveering.ee, avapilt: The Guardian

 

Esimesel iseseisvusajal oli tätoveeritud eestlane üsna haruldane vaatepilt. Paljud eestlased nägid tätoveeritud inimest esimest korda Siberis. Keha kaunistasid ennekõike kurjategijad (platnoid). Tätoveeringud olid nende elu lahutamatu osa. Kehvade vahenditega halbades oludes tehtud pilte ei saa tänapäeva standardi järgi ilusaks pidada, küll olid nad aga informatiivsed. Reeglina oli igal pildil kindel tähendus. Tätoveering rääkis platnoi staatusest pättide hierarhias, tegudest, saavutustest jm. Vahel võis pilt kanda aga hoopis poliitilist sõnumit.

 

Mõni platnoi lasi piltidega katta kogu oma keha. Ühte sellist, Rimma nimelist 20-24-aastast noormeest kohtas Siberis 1941. aastal küüditatud Ilmar Nurme. Rimma paljastas õhtuti oma kehaosi ja demonstreeris kunsti, mis jutustas tema elust, geograafiast ja muust. Küllap oli ta oma kaunistatud naha üle väga uhke.

 

Üldiselt Siberis palja ülakehaga ringi ei käidud. Tätoveeringuid nähti näiteks saunas või jõe ääres. Mõni eestlane ei pruukinudki nendega üldse kokku puutuda.
Tavaliste inimeste kehapildid ei olnud nii spetsiifilise tähendusega kui platnoide omad. „Kehale (seljale, rinnale) tätoveeriti armsama nimi ning kiri „ja tebja ljublju”, on meenutanud üks küüditatu. Mõned küüditatud mäletavad neilegi vastuvõetavate piltide hulgas meremeeste sümboleid: ankrut ja südant noolega jms. Olid ka tsunfti- või ametitunnused, mille abil kolleegi ära tunda.

 

Seda, kuidas toimusid ettevalmistused tätoveerimiseks, on põhjalikult kirjeldanud Ild Ratas. Kõigepealt võeti alumiiniumkauss, mis määriti seestpoolt paksult vaseliiniga kokku. Kui vaseliini polnud, ajas asja ära seep. Kaussi pandi tavalist kummi – mida mustem, seda parem – näiteks tükk autorehvi ja peale peenikesi pilpaid. Kauss keerati kummuli, aga serva alla pandi kivike, et jääks väike pragu. Nüüd süüdati kausi sisu. Kuna hapnikku oli vähe, andis põlemine ilusat musta suitsu. Tahm sadestus vaseliinile ja „värv” oligi valmis. Seal samas hakkas tätoveerija tööga pihta. Protseduur oli lihtne. „Soovitud koht käel, rinnal või reiel kaeti õhukesele paberile joonistatud mustriga, kusjuures mustrite valik oli üsna suur. Mitu õmblusnõela ühendati peene traadiga ridamisi, nõelaotsad kasteti värvisse ja torgiti muster nahasse. Siis võeti mustripaber ära ja hõõruti kogu piirkond musta värviga üle, et värv hästi sisse imbuks ja pilt selge tuleks.” jutustab Ratas. Haav oli mitu päeva üsna kole: punane, põletikus ja paistes, aga see kannatati ilu nimel ära. Ratas ei mäleta, et mõni töö mädanema või muul kombel untsu oleks läinud. Kas ka Ratas ennast tätoveerida lasi, tema tekstist ei selgu. Põhjus, miks ta tätoveerimissegu valmistamist nii põhjalikult valgustab, peitub ilmselt selles, et naised kasutasid seda ka kulmuvärvina.
Üldiselt eestlased end ei tätoveerinud, mis muidugi ei tähenda, et erandeid polnud. Ka ülal mainitud Ilmar Nurme lasi end ära märkida. Oli aeg, kui ta elas ühes barakis poistega, kes tegelesid õhtuti tätoveerimisega, kasutades tuši ja nõelu.
Kahtlemata aitas Siberis kogetu kujundada vältivat ja halvustavat suhtumist kehakunsti, mis iseloomustab kogu nõukogude ajajärku. Korraliku inimese jaoks ilmnes tätoveeringus midagi lubamatut või koguni kuritegelikku. Selline arusaam jäi valitsevaks omariikluse esimese kümnendini.

 

Meeldis? Jaga ka teistega