Client is king

Kas klient on alati kuningas?

Keegi tätoveeringuhuviline on andnud internetis ühele tätoveerimisstuudiole üsna karmi hinnangu. Ta kirjutab: “Kõigepealt öeldi, et ei tehta nii pisikest tätoveeringut (kavand oli kuskil pool a4, mitte kirbusuurune, kui mainiti et viiakse oma raha teise salongi, siis hakati mõtlema), edasi seletati, et seda tuleb muuta, kuigi see ei olnud kliendi soov. Aeg pandi kirja kuid kohapeal öeldi koguaeg et natukene veel peate ootama, pärast kahte tundi kannatus katkes.”

 

Sõnadest kuigi see ei olnud kliendi soov nähtub üheselt, et kirjutaja lähtub tavapärastest tarbimissuhetest, mis paigutavad kliendi kuningarolli. Tuleb aga arvestada, et tätoveerimine ei ole pelgalt äri, vaid ka kunst ja käsitöö (nagu ka ehtekunst, sepatöö jms). Nendes sfäärides kehtivad oma reeglid, mida on tark tunda sellel, kes tahab tätoveeringut. Tõeline kunst tähendab autentsust, kordumatust, isikupära, stiili, originaalsust. Kui minna tätoveeringumeistri juurde, kaasas internetist leitud ilus pildike, siis on ta lausa kohustatud ütlema „ei“ või vähemalt muutma seda. Siin jooksebki piir hea ja halva tätoveerija vahel. Halb tätoveerija lööb nahale mis iganes nõutakse, kui see vaid raha sisse toob. Teda ei huvita, kes on pildi autor, kas tulemus on autentne, kas klient on rahul ka 10 aasta pärast jms. Kuna halbadest tätoveerijatest juba puudu pole, siis on maailmas loendamatu arv inimesi, kellel on täpselt sama tattoo. Kui algab konveieritöö, sureb kunst.

 

Seega – kui kodust kaasa võetud pildiga stuudios midagi tehakse, siis on see ilmselt märk elementaarsest hoolivusest ja ametieetika järgimisest. Reeglina hindab tipptätoveerija oma stiili ja tööd nii kõrgelt, et ta polegi nõus tegema midagi, mis sellest tugevasti lahkneb või ähvardab kahjustada tegija nime.

 

Alati on erandeid, aga ideaalis peaks tätoveering sündima dialoogist, st koostööst. On loomulik, et kliendil on oma arusaam ja soovid, kuid ta peaks olema valmis kuulama ära tätoveerija seisukoha. Kuna sageli pole kliendil teadmisi piisavalt, oskab just artist suunata õigele rajale või hoida eemal karidest, millest ei pruukinud algul aimdustki olla. Mis need karid on? Palju: igasugused mõttelagedad moetätoveeringud, kunstiliselt küündimatud pildid, tähendusega laetud pildid, mille puhul esineb vääritimõistmise oht, loomevargus, konkreetsele nahale sobimatud pildid jne. Kui tätoveerija püüab klienti ümber veenda, siis tõenäoliselt ikkagi tema enda huvides. Ja kui ei püüa: jätku klient asi pooleli ja uurigu lisaks, ikka enda huvides.

Aeg on kõigi jaoks tähtis

Mis puudutab ükskõiksust kliendi aja suhtes, siis on see mõistagi kahetusväärne. Halvim on, kui lepitakse kokku aeg, aga kohale tulles on uks kinni (olen pidanud seda korduvalt tunnistama). Aga väikesi eksimusi võiks võtta kui ohvrit, mida makstakse suurele kunstile. Kunstnikud on peened natuurid ja läbi aja on mõned neist käitunud üpris irratsionaalselt. Seda irratsionaalsust jääb kogu aeg vähemaks, aga nii ehk naa – tätoveerimine pole mingi liinitöö, ootamatusi tuleb ikka ette. Ent oodata enam kui kaks tundi, see ei ole kindlasti kerge eksimus. Kui niisuguseid asju juhtub regulaarselt, võiks tätoveerijal kaaluda osalemist ajaplaneerimise kursusel. Aga et me ei oleks liiga pirtsakad, siis olgu veel lisatud, et tõsised tätoveerimishuvilised näevad mõnikord tohutut vaeva, et saada pilt oma lemmiktätoveerijalt: nad on nõus ootama aastaid, sõitma maailma teise otsa ja kulutama meeletult raha. Sest see on Kunst.

 

Meeldis? Jaga ka teistega