Liisa töötamas põhipilt

Liisa Addi – uue aja tätoveerija

Tekst: Tatoveering.ee

Pilt: Tatoveering.ee, Liisa Addi, Mamas Pride Tattoo

 

Kui mõtlen tätoveerijatele, kellega olen kohtunud, ei saa ma üle ega ümber Liisa Addist – ühest Eesti kõige võluvama naeratusega noorest daamist. Liisa on ebaharilik tätoveerija. Usun, et kui juhus oleks meid esmakordselt kokku viinud tänaval või poes, ei oleks ma suutnud temas tätoveerijat näha. Võib-olla kunstnikku, aga mitte tätoveerijat. Liisa välimuses ja olemuses on midagi väga mitte-tätoveerijalikku (seejuures ei arva ma sugugi, et tätoveerijaid miski tingimata ühendab). Ka neiu tätoveerijaks saamise ja eneseteostuse lugu on enam kui omapärane – mõne tätoveerija jaoks ehk isegi võõristust tekitav. Ehk tahate sellest kuulda?

 

Multikad innustajaks
Joonistamisega on Liisa tegelenud juba lapsest saati. Tema inspiratsiooniallikaks olid multikad. Eriti meeldisid tütarlapsele sürreaalsed draakonid ja huvitavalt disainitud loomad. Nende eeskujul hakkas ta ise fantaasialoomi kujutama. Hiljem avanes võimalus teha väikestviisi ka kujundamis- ja illusteerimistööd.
Ehkki inimesed nimetavad Liisat kunstnikuks, tema ise end sellena ei vaatle. Kunstniku mõistet peab ta problemaatiliseks, sest igaühel on sellest oma arusaam: osad arvavad, et kunstnik peab suutma end elatada, teised peavad oluliseks kunstiharidust. „Ma ei ole kunsti õppinud. Joonistasin iseendale, kuid lootsin, et tulevikus saan sellega rohkem tegeleda. Kooli kõrvalt polnud ka piisavalt vaba aega,” selgitab Liisa.

Näide Liisa kunstnikukäekirjast
Kaili tiiva alla
Ühel hetkel hakkasid inimesed huvi tundma, miks Liisa ei tätoveeri. Neiule tundus see mõte tobe. Ta ei teadnud tätoveerimisest midagi. „Tätoveerimine oli minu jaoks kunst, kuid väga kaugelt mööda läinud kunst. Ma ei ole sellist tüüpi inimene, kes ostab starter-kiti ja hakkab kohe tätoveerima,” nendib Liisa. Ent mõte oli lendu läinud ja peagi kirjutas tütarlaps mitmele tätoveerijale soovist õppida seda kunsti. Ainuke, kes vastas, oli Kaili Aavik Mamas Pride Tattoost.
Liisa oli arvanud, et tätoveerimine on karmide meeste pärusmaa, kuid Kaili murendas selle pildi täielikult. Kuu aega käis tollal 19-aastaseks saanud Liisa iga päev tema stuudios õppimas. Algul oli hirm, kuid hea õpetaja kõrval tundus asi iga päevaga üha huvitavam ja toredam. Iseseisvalt alustas ta tätoveerimisega 2012. aasta septembris. Neiu arvab, et esimesed paar kuud väga tulemuslikud polnud. See oli kohanemisaeg.

Kaili ja Liisa
Areng eal ei lõppe…
Täna on Liisa tuntud ja hinnatud tätoveerija. Sellegipoolest ei arva ta, et on oma arenguteel lõppu jõudnud. Liisa viib jutu kõikvõimalikele faktoritele, mis mõjutavad töö tulemust: naha pigment ja kvaliteet, värvid jne. „Algul oli minu kõige suurem vihavaenlane valge värv – see ei jäänud naha vahele. Nüüd on valge lemmikvärv – ei ole tööd, kuhu ma seda ei pane,” näitlikustab ta. Neiu ütleb, et tuleb nii kaua katsetada, kuni asjad hakkavad toimima. Aja jooksul tekib oskus hinnata, milles võib olla viga.
Ka stiil areneb ja muutub pidevalt. „Siiani ei tunne ma, et mul oleks oma stiil. Tahaks teha veel ägedamalt, uhkemalt ja suuremalt. Mida rohkem kannatust, seda parem areng,” nendib ta.
Liisa ei usu, et kunstnik saab ühel hetkel ütelda, et nüüd ongi töö täiuslik. Kunstniku arenemine on lõputu retk. Ta ei saa lubada endale mugandumist ja rahulolu, vaid peab olema väga enesekriitiline ning käima ajaga kaasas. Neiu jaoks on tähtis proovida uusi asju ja teha kogu aeg midagi pisut teisiti. „Tahan, et mind ümbritseks tööd, mis on must kõvasti paremad. Tahan vaadata pilti ja tunda, et ei saa aru, kuidas artist selle peale tuli. Tahan, et mul oleks kogu aeg mõistatus,” lisab ta.

Liisa intervjueeritava rollis
Abi tehnoloogiast
Liisa arvates saab kunsti teha igat moodi ja kõikvõimalike vahenditega. Tema ise armastab oma töös kasutada tehnoloogilisi abimehi ja on seetõttu kahtlemata väga innovaatiline artist. Kord nägin tema töölaual vist isegi kolme raali. Töövahenditest tähtsaim on iga päev kaasas olev digilaud, mis muudab joonistamisprotsessi väga mugavaks. Varem kasutas Liisa ka paberit, kuid nüüd teeb kõik kavandid Photoshopis. Selline tehnoloogialembus on isegi maailmatasandil üsna harv nähtus.
Liisa jaoks muudab arvuti elu lihtsamaks ja töötegemise kiiremaks. „Paar päeva ennne tätoveerimist teen kavandi valmis ja saadan kliendile. Kui on vaja midagi muuta, saan teha seda kohe tema silme all,” selgitab ta. Kuna neiu tööd on ülivärvilised, on arvuti suisa hädavajalik õigete värvitoonide leidmiseks või muutmiseks. Samuti on sellega väga hea kohendada pildi suurust jms.
Inspiratsiooni otsib Liisa internetist ja digitaalmeediast. Väga palju infot ammutab ta DeviantArtist, mida nimetab geniaalseks saidiks. Tätoveerimisajakirju Liisa üldiselt ei loe, küll aga jälgib lemmiktätoveerijaid Facebookis ja Instagramis.

Liisa töölaua taga
Kindel käekiri
See, et Liisa stiil pidevalt areneb, ei tähenda kaugeltki, et tema tööd poleks eristuvad. Vastupidi – neiu kunstnikukäekiri on vägagi omapärane ja meeldejääv. Nagu juba selgus, on Liisa pildid äärmiselt värvirohked, ent ka intensiivsed, jõulised ja vahel isegi abstraktsusesse kalduvad. Lihtne kunst see ei ole!
„Mulle meeldivad paksud piirjooned, vesivärvid ja tindipleki imitatsioonid. Üritan oma hulle ideesid ka tätoveeringutesse toppida,” räägib neiu. Palju leidub nendes tätoveeringutes fantaasialoomi ja -linde. 2014. aasta suvel, kui kogusin selle loo tarbeks materjali, oli Liisa vaimustatud näiteks sarvedega tihastest. Ka hirved-põdrad on tema jaoks olulised. Milles peitub sarvede võlu, ei ole neiu arvates selgitatav. „Mu töödel ei ole tähendusi. Joonistades lisan pildile jooksvalt elemente. Igaüks näeb tulemust erinevalt,” nendib ta.
Ehkki vahel tuleb kunstnikul inimesi oma ideede realiseerimiseks ka ümber veenda, on pöörased pildid üldiselt hästi vastu võetud. „Kui inimesed näevad teise nahal huvitavat pilti, lähevad nad sellest käima ja tahavad ka,” tõdeb neiu. Ta peab tähtsaks ka seda, et internetti üles pandud pildid tätoveeringutest oleksid head.

Liisalik lind
Täiuslik töö
Liisa pilte vaadates võib tekkida küsimus, kas ta on võimeline töötama ka teiste stiilidega. Nagu enamiku heade tätoveerijate puhul, on vastus jaatav. Kord nägin stuudiost lahkumas meest, kelle käel ilutses fotorealistlik Marilyn Monroe portree. Olin üllatunud, kui selgus, et pildi lõi Liisa.
Aga kui võimalik, väldib ta niisuguseid töid. „Kui kliendile artisti pildid meeldivad, usaldab ta teda niivõrd, et ütleb oma idee ja tätoveerija realiseerib selle. Selliseid kliente on piisavalt,” tõdeb neiu. Kuna piisavalt leidub ka inimesi, keda Liisa nimetab turistitätoveerijateks, ei näe ta mõtet kiusata kindlat stiili viljelevat artisti lihtsate ja tavaliste piltidega. Sellised pildid jäägu üleüldse paberile!
Liisa ütleb, et kui artist töötab inimese nahal, peab tulemus olema täiuslik. „Inimesed ei mõista, et tätoveerija võib teise elu ära rikkuda. Eestis ei ole inimesed tätoveeringute kohapealt veel piisavalt arenenud,” nendib ta kurvastusega hääles.

Igapäev sellist ei tee
Eesti jääb kitsaks
Liisa on tätoveerija, kelle pilk on suunatud Eestist välja. Kohalike tätoveerijatega lävib ta vähe. Nendest on talle kõige suuremat mõju avaldanud Mico Goldobin. Välismaa tegijatega puutus neiu esimest korda kokku Brüsseli tattoo conventionil 2013. aasta sügisel. „Arvasin, et tipptätoveerijad on ennast täis ja algajaga suhelda ei taha. Tegelikult olid nad väga positiivsed, sain palju häid kogemusi,” räägib ta.
Liisa kõige suuremad eeskujud on Dan Chase, Victor Chil, Victor Portugal, Jeff Gogue, Teresa Sharpe. Nomi Chi. Emily Rose ja Kelly Doty. Nende artistide tegevust jälgib neiu igapäevaselt. Nende vääriliseks tahab ta saada. Ta teab, et see võtab aega, aga seda tal on.
Jutt pöördub Jeff Gogue´ile. Liisa kirjeldab tema suuremahulisi töid, kus iga element teist imepäraselt täiendab. Täna ta veel ei mõista, milles peitub Gogue´i kunsti saladus. Kui neiu tahaks, võiks ta kopeerida tema stiili, kuid sellest ei piisaks – on veel midagi vaja… Ja selle „midagi” ülesleidmise nimel neiu pingutabki.

Liisa tehtud suur rinnapilt
Inglismaale…
Kord nägi Liisa Instagramis, et üks Suurbritannia tüüp otsib originaalse stiiliga tätoveerijaid, et koostada neist raamat „Metamorphosis Book”. Selle, minimalistlikus stiilis raamatu eesmärk on tutvustada võimalikult palju erinevaid stiile. Neiule tundus asi põnev ja ta võttis autoriga ühendust. Viimane oli Liisast kohe huvitatud. Tuli sõita Londonisse fotosessioonile.
Igast kunstnikust tehti ühes kindlas rakursis ja valguses foto. Seejärel tuli artistil käia foto üle temale omases stiilis. Raamatussse läks nii originaalfoto kui stiliseeritud pilt. „See oli lõbus projekt. Sain väga ägedaid uusi tutvusi,” lisab Liisa. Raamat ei ole veel ilmunud, sest ootab rahastamist.
Selle projekti käigus tutvus ta ka ühe oma lemmikartisti, kuulsa inglise tätoveerija Dan Chase´iga. Chase kutsus ta oma salongi külalistätoveerijaks. Seda võimalust ei saanud Liisa kasutamata jätta. Chase´i kunsti oli neiule tutvustanud Kaili, kui ta tema juures alustas. Chase´il tundus olevat täiesti teine tase, milleni niipea ei küündi. Muuseas – ka tema on väga tehnoloogialembene artist.
„Algul olin närvis, kuid tegelikult oli väga lõbus. Dan oli äärmiselt sõbralik, tore ja meeldiv inimene,” muljetab Liisa. Chase´i väikeses stuudios Rochesteris töötas neiu 2014. aasta juunis kaks päeva. Ta jõudis teha ühe nelja ja ühe kuue tunnise pildi. „Pärast sain pakkumisi ka teistesse stuudiotesse Suurbritannias ja USAs. Kuidagi üllatavalt lihtne oli see,” nendib Liisa lõbusalt.
2015. aasta hiliskevadel saabus Liisa karjääri üks tipphetki. Ajakiri Skin Deep palus tal osaleda The Great British Tattoo Show´l Londonis. See oli neiu esimene võistluslik tuleproov. Läks väga hästi – ta sai kaks auhinda.

Võidutöö Inglismaal
Kodus on mõnus
Välismaal tööle asuda Liisa ei plaani. Reisimine on küll tore, kuid sõit linnast linna ka üpris väsitav. Liisale meeldib elada Eestis, sest siin on kõik lihtne ja käe-jala juures.
On üsna ilmne, et neiu tunneb end Mamas Pride Tattoos hästi. Lisaks temale ja Kailile töötab seal ka Maarek Erm. „Ma ei kujutaks end teises kohas ette. Saame kolmekesi väga hästi läbi, tülisid pole,” ütleb Liisa rahulolevalt.
Tegelikult on stuudiol ka neljas liige – Bostoni terjer Charlie. Sõbbralikku Charliet, kes on perenaisega alati kõikjal kaasas, tunneb ilmselt iga klient. Charlie oskab stuudios ja söögikohtades väga hästi käituda. Kuna Charlie rahustab närvilisi kliente – ja neid tuleb ikka ette -, on ta omamoodi teraapiakoer. Charlie loob koduse ja mõnusa meeleolu.

Liisa joonistas pildi Charlyst
Eelistused töös
Liisa ei naudi suurte piltide tegemist, sest nende valmimine võtab häirivalt kaua aega – vahel isegi aasta. Talle ei meeldi, kui pilt on poolik. Seetõttu on neiu kõige suuremad tööd poolvarrukad.
Liisa ei tätoveeri korraga rohkem kui 4-5 tundi. Asjatut pinget ta endale peale ei pane ja teeb nii palju, kui jaksab. „Ka inimese nahal on piirid. Tuleb leida kuldne kesktee,” ütleb ta. Väga ebameeldiv on neiu jaoks olukord, kui klient tuleb jutuga, et pilt on vaja kindlalt valmis saada.
Neiu armastab ühe- kuni kolmeseansilisi töid. „Tempolt olen keskmine. Võib tunduda, et töötan kiiresti, kuid tegelikult läheb omajagu aega. Ma olen nokkija,” nendib ta.
Masinatest eelistab Liisa rootorit, sest coil väsitab käe ära. Tal on stabiilne, aga väga õrn käsi. „Kohe esimestel päevadel rääkis Kaili, et tuleb teha hästi õrnalt. Algul ei julgenud ma vastugi minna,” räägib Liisa naerdes. Tal on raske mõista, kuidas suudetakse tätoveerida nii, et nahk armistub.

Liisa tehtud põrnikas
Põhimõttekindel
Liisa on veendunud, et igaüks võib joonistada, kuid tätoveerimine on siiski täiesti teine teema. Liiga palju on inimesi, kes mõtlevad, et ah, hakkaks tätoveerima. See ei ole õige. Ka Liisa poole pöördutakse sageli sooviga, et ta teeks kellegi teise pildi üle. Vaadates selliseid töid, saab ta kõige paremini aru, milline peab hea tätoveerija olema või õieti – milline ta ei tohi olla.
„Häiriv on ka see, kui tätoveerija võtab teise venna töö ja teeb sellest üks-ühele koopia. Sa saad stiilist kohe aru, kellele see tegelikult kuulub,” märgib Liisa.
Küsin neiult, kuidas suhtuda sellesse, kui tätoveeritakse näiteks Mona Lisa? Ta arvab, et kuna pilt on popkultuuristunud, siis siin probleemi pole. Aga kui aluseks võetakse kellegi teise kunstiteos, siis tuleks autorile ikka viidata.

Liisa töötamas
Suhted kliendiga
Liisa arvates on suhtlemine tätoveerija töös oluline komponent. Kuna inimesed on vahel ükskõiksed ja ei vaevu süvenema, tuleb tätoveerijal püüda neid ümber veenda. „Hästi palju kutsun inimesi konsultatsioonile. Närvi ei tohi minna,” selgitab ta.
Neiu usub ka, et klienti tuleb kuulata. Kui tätoveerija ei taha mingit tööd teha, pole mõtet seda vastu võtta. „Enamik kliente on toredad, kuid kirjadele vastamine… peaksin palkama assistendi,” ütleb ta muigelsui. Selleks, et muuta elu kergemaks, koostas Liisa KKK-dokumendi, mille iga klient läbi lugema peab. Sellest dokumendist on palju kasu tõusnud.
Tihti arvavad inimesed, et salongis voolab ojadena tinti ja verd. Tegelikult see nii muidugi pole, kuid hügieeni ja haiguste osas tuleb neiul kõvasti selgitustööd teha.

Muu kunst

Lähedaste arvamus

Nagu paljud teised tätoveerijad, arvab ka Liisa, et suhtumine sellesse kunsti võiks palju mõistvam olla. „Kommunism on eestlastel veel nahas – oleme kõik võrdsed ja ühesugused. Eestlane on nagu kuri loom oma väikese saare peal,” ütleb ta pisut kurvalt. Neiu usub, et tätoveerimine annab võimaluse muuta end väga lihtsal viisil. Tätoveering on äge ja ilus!
Liisa arvates on tätoveerimine inimeste jaoks siiski paeluv teema ja pigem on tagasiside positiivne. Sõpradega ta reede õhtul tätoveerimisest rääkida ei taha, sest siis ainult sellest jutt käikski. Tütarlaps ütleb, et inimesed teavad tätoveerimisest vähe. Näiteks ei saa nad aru, et see on tema jaoks töö, mitte hobi. Väga palju küsitakse stereotüüpseid küsimusi: kas elad sellest ära, kui palju tätoveering maksab jne. Sellistest küsimustest on ta väsinud.
Kas tööst ei teki vahel väsimust? Neiu tunnistab, et mõnikord on ta mõelnud küll millegi muuga tegelemisest, kuid need on juhumõtted. Kui ta läheb reisile, jäävad kõik joonistamisasjad maha, sest vahepeal peab ka välja puhkama…

 

Meeldis? Jaga ka teistega