Tätoveerija töötamas

Tätoveerimine ja tundlikkus

Seekordses osas võtame vaatluse alla naha. Nimelt uurime, millised kehapiirkonnad on tätoveerimise seisukohalt kõige problemaatilisemad, kus tekitab nõel valu ja kus mitte. Muuhulgas selgub nii mõndagi naha kohta.

 

Mis oleks inimene ilma nahata? Nahk on imeline. See on inimkeha suurim elund – täiskasvanu naha pindala ulatub kahe ruutmeetrini. Seega on tegemist suurepärase lõuendiga. Maailmas on vähemalt üks inimene, kelle nahk on 100-protsendiliselt tätoveeringutega kaetud.

Nahk on väga efektiivne ja võimas elund. See tundub õhuke ja ehituslikult lihtne, kuid tegelikult on üsna keeruline süsteem. Kuna meie eesmärgiks pole anatoomiaõpiku kirjutamine, piirdume nahast rääkides vaid kõige kõnekamate faktidega. Parema ülevaate saamiseks alustame selgitavast pildist. Sellel on näidatud naha struktuur.

Naha tundlikkuse skeem

Pildi tegemise seisukohalt on oluline teada, et nahk koosneb kahest osast, mille moodustavad mitmed rakukihid. Pealmine nahaosa on epidermis ehk marrasknahk. See nahakiht uueneb pidevalt. Marrasknaha pind ehk sarvkiht koosneb sisuliselt surnud rakkudest. Epidermise all asub dermis ehk pärisnahk. Pärisnahk on marraskanahast palju paksem ja just siin asuvad ärritusi vastu võtvad retseptorid ja närvilõpmed. Pärisnahk sisaldab ainult elusaid rakke. Ülespoole (marrasknahka) liikudes nende tuumad lagunevad ja nad surevad, misjärel kooruvad nahalt maha.

 

Asume pilti tegema

Aga mis juhtub nahaga siis, kui läheme tätoveerija juurde? Mis muud, kui et nahk asub täitma oma ülesannet ehk organismi kaitsma. Tätoveerimise käigus surutakse pigmendiosakesed marrasknaha alla. Kuna pigmendiosakesed on võõrkehad, aktiveeruvad nende endasse haaramiseks koheselt teatud tüüpi rakud. Väikeste pigmendiosakeste eemaldamisega saavad rakud hakkama, suuremate osakeste liigutamisega jäävad aga hätta. Kui sellised pigmendiosakesed pole toksilised, siis ümbritsetakse need armkoega. Sisuliselt ongi tätoveering haava tagajärjel tekkinud suur arm. Kuna pigmendiosakesed on armkoega naharakkudest eraldatud, jääb pilt püsima. Hiljem muutub armkude sidekoeks. Pigment püsib küll stabiilselt otse marrasknaha all, kuid aastakümnete jooksul sattub siiski pärisnaha sügavamatesse kihtidesse. Sellisel juhul tätoveering tuhmistub ja vajab ületegemist. Oluline on veel teada, et kui tätoveerimise käigus nahka sattunud pigmendiosake peaks osutuma toksiliseks, tekib põletik. Põletikuga kaasneb naha armistumise oht. Tähtis on hoida haav puhtana.

 

Tätoveerija osa?

See, et organism käitub alati oma reeglite järgi, ei tähenda, et tätoveerijast midagi ei sõltu. Teadmised ja kogemus on see, miks maksab. Hea tätoveerija tunneb masinat, millega töötab. Ta oskab seda seadistada ning teab, kui sügavale nahakihti tint ladestuma peaks. Üldiselt peab nõelaaugu sügavus olema 1-2 mm. Seejuures võib näiteks nõelaaugu sügavus piirjoone tegemiseks erineda nõelaaugu sügavusest varjutamisel.

Kui nõel sattub liiga sügavale, võib sellega kaasneda nähtus nimega blowout. Tint valgub naaberkudedesse, mistõttu joon vajub laiali (sinikaefekt). Kui aga vajalikust sügavusest puudu jääb, pigmenteeritakse ainult marrasknahk, mis tähendab seda, et tätoveering ei saa piisavalt kvaliteetne.

Tätoveerimisel võib ette tulla ka veritsemist – see on täiesti normaalne. Veritsemine sõltub väga paljudest faktoritest: masinast, nõelast, tätoveerimistehnikast, piirkonnast ja nahast).

Kui tätoveerija õigeid töövõtteid ei valda, võib tulemuseks olla naha asjatu lõhkumine. Nahk küll paraneb, kuid see võtab aega.

Niisiis – osav tätoveerija teab, kuidas, kui kaua ja millist piirkonda tätoveerida. Järgnevalt vaatamegi üle, millist rolli mängib tätoveerimise juures keha tundlikkus.

 

Valu, on ja ei ole

Ei ole võimalik ühest vastust anda küsimusele, kas tätoveerimine on valus. Sõltub tätoveerija tasemest, aga veelgi enam inimese valulävest. Valutaluvus on sügavalt individuaalne. See, mis ühele on väljakannatamatu, ei pruugi teisele mingit mõju avaldada. Osade jaoks sarnaneb tätoveerimine järjestikkustele mesilastorgetele, teised näevad selles vaid kihelust, mis pealegi võib olla meeldiv.

Üldiselt on tätoveerimine vähem valus kui arvatakse. Kõige keerulisem on esimene minut, edasi läheb nagu lepase reega. Dimon Taturin on öelnud, et tätoveerimisvalu pole tegelikult üldse valu, vaid eriline tunnetus. Küllap nii ongi – tekitab see tunnetus ju sõltuvustki.

Valust hoopis konkreetsem ja objektiivselt käsitletav nähtus on naha tundlikkus. Naha tundlikkusskeem on universaalne ehk kehtib kõikide inimeste puhul üsna ühtmoodi.Tundlikkus on valuga muidugi seotud, kuid ei ole sellega samaväärne. Siiski – kui me räägime tundlikest piirkondadest, võib see meie jaoks praktikas väljenduda eelkõige just tavalisest tugevama valuaistinguna. Erinevate nahapiirkondade tundlikkustaset näitab järgmine illustratsioon.

Naha tundlikkuse skeem

Nagu näeme, saab tundlikkust kategoriseerida. Miks aga on keha-piirkonnad erineva tundlikkusega? Inimese keha osad on erineva koostisega – kõhupiirkonnas jääb naha alla paks rasvakiht, säärel aga on kohe kont vastas. Seetõttu erinebki naha tundlikkus tätoveerimisnõelale piirkonniti. Ja ei erine mitte ainult tundlikkus, vaid ka tattoo kvaliteet. On piirkondi, mis näiteks ei taha pigmenti hästi sisse võtta. See tähendab, et ühes piirkonnas võib tulemus olla parem ja püsivam kui teises.

 

Valus, valusam, väga valus

Kõige vähem probleemsed piirkonnad on suurem osa käest, säär, istmik ja reie tagaosa. Nendes piirkondades paikneb naha all rohkelt lihaseid, mis pehmendavad nõela liikumist ja seega ka valu. Seega sobivad need piirkonnad hästi esimeseks tätoveeringuks. Valusam on tattoo tegemine selgroogu ümbritsevale kitsale ribale, aga ka selja keskosale, reite esi- ja küljeosale ning õlgadele. Kui lased tattoo teha põlvedele, küünarnukkidele, labakäele, labajalale, peale, kaelale, rinnale ja ka reie tagakülje teatud piirkonnale, pead leppima juba tunduvalt suurema ebamugavustundega. Nahk on neis piirkondades väga tundlik. Liikuvatel kehaosadel nagu küünarnukid ja põlved on naha kvaliteet tätoveerija seisukohalt halb – tint võib laiali minna ja nahk „ära kuluda“. Seega pildi tegemine nõuab omajagu vaeva. Eelmiste piirkondadega võrreldes kulub ka paranemiseks rohkem aega. Lisaks sellele kipuvad tätoveeringud küünarnukkidel, põlvedel ja labajalgadel aja jooksul tuhmuma. Võib üsna kindel olla, et need vajavad hiljem korrigeerimist.

Ja nüüd kõige tundlikumad piirkonnad: puusad, roided, kõht, põlvede tagaosa, kaenlaauk, küünarnukkide sisemus, nibud, huuled, genitaalid ja teatud osa reitest. Neis piirkondades on närvilõpmete kontsentratsioon kõrge. Hea tulemuse saavutamine nõuab tõsist tööd ja paranemine võtab rohkelt aega.

Eeloleva jutu kokkuvõtteks veel üks naha tundlikkuse ülevaatlik skeem.

Naha tundlikkuse skeem

Ja tätoveerija?

Naha tundlikkus on oluline teema, kuid nagu juba eelnevastki selgus, on piirkondi, mis tehniliselt on tätoveerija jaoks äärmiselt ebamugavad. Pehmed koed ei ole tätoveerija kõige suuremad sõbrad. Võib tunduda, et näiteks kõhule on kerge pilti teha, kuid tegelikult see pole nii. Samamoodi on näiteks rinnaosaga – aga seda just naiste puhul. Meestel on nahk selles piirkonnas rohkem pingul, mis teeb pildi tegemise kergemaks. Samas jälle on meestel see piirkond valule tundlikum.

Tätoveerija ütleks nüüd ilmselt, et kui klient on liiga kõhn, siis on see probleem talle endale (valu), kui aga liiga paks, siis pildi tegijale. Klient peaks aga teadma seda, et sõltuvalt kehatüübist võib sama tätoveeringu tegemise aeg ja hind erineda – paksema inimese kahjuks.

Meeldis? Jaga ka teistega