19hgopbsemd6tjpg

Tätoveeringu tähendusest ajaloos

Tekst: Riho Paramonov. Avakuva: gizmodo.com

 

Tätoveerimine on huvitav kultuuriline fenomen. Peaaegu kõikidel on sellest oma, enamasti väga tugeva tundeväärtusega laetud arvamus. Sestap ei ole imekspandav, kui arutletakse tuliselt selle üle, kas daamil on kohane ilmuda pidulikule vastuvõtule paljastatud kehapildiga, või – veelgi isiklikumal tasandil – selle üle, kas presidendiproual võiks ka olla õigus tätoveeringule ja selle näitamisele.

 

Tõe mitu nägu

Avaliku elu tegelaste tätoveeringutest kõneldakse kõikjal maailmas. Näiteks oli Briti meedia tähelepanu all David Cameroni abikaasa Samantha jalatätoveering – väike delfiin õpinguaastaist. Kui läänes suhtutakse neisse piltidesse üldiselt neutraalselt, huvi ja lõbususega, siis meil valitseb pigem halvustav hoiak. Eestlaste arvamus tätoveeringust kipub vägagi tihti mingil kombel just ajaloost lähtuma. Pikka aega on domineerinud arvamus, et tätoveerimine on iseloomulik orjadele, madalatele naistele, kurjategijatele ja vangidele, mistõttu mõistlik inimene sellega ei tegele. Tolles seisukohas on omajagu tõtt, kuid tõel on harva üks nägu – kehakaunistamise ajalugu tõestab seda veenvalt.

Samantha Cameron's foot tattoo

Tätoveerimine on võimas tähenduste loomise praktika, mida tuhandete aastate vältel on viljeletud paljudes maailma piirkondades. Läbi aja on tätoveeringud, aga vahel ka tätoveerimata jätmine, andnud rohkelt teavet indiviidi, grupi või ühiskonna kohta.
Ühiskonnad ja normid muutuvad vahel tundmatuseni lausa sajandiga. Muidugi on ajas teisenev ka arusaam kehakunsti tähendusest ja väärtusest. Kes soovib, võib nendes teisenemistes näha ühiskondlike nihete peent peegeldust.

 

Kaugem minevik

Tõenäoliselt tätoveeriti juba kiviajal. Vanimad jäljed tätoveerimisest on leitud vase-kiviajal elanud jäämees Ötzi kehalt. Umbes 5300 aastat vanal muumial on 57 lihtsat tätoveeringut. Need võivad olla seotud akupunktuuriga.

 

Suuremal hulgal kehakaunistusleide pärineb Vana-Egiptusest. Arvatakse, et seal tätoveeriti vaid naisi. Kehakaunistuste tähendus pole kaugeltki selge, kuid ilmselt olid need seotud raseduse ja sünnitamisega (kaitseaspekt). Seejuures puudub aga alus ühendada tätoveeringuid prostitutsiooniga. Tätoveeritud naiste muumiate hulgas on ka Hathori preestrinna Amunet.

 

Äärmiselt põnevad ja kaunid, loomi kujutavad tätoveeringud on avastatud rauaaegsetelt Pazõrõki kultuuri nomaadidest ülikute muumiatelt Siberis Altai mägedes. Arvatavasti toimisid need ühiskondliku positsiooni määratlemise kõrval maagilise kaitsevahendina ja olid abiks pärast surma.

 

Kreeka ja Rooma ühiskonnas oli tätoveerimine stigmatiseeriva loomuga. Eelkõige võis tätoveeringuid leida sõjas võidetud vaenlastelt, orjadelt, gladiaatoritelt, kurjategijatel aga ka sõduritelt ja kristlastelt. Kuna barbarid – traaklased, sküüdid, gallid, piktid ja mitmed teised – suhtusid tätoveerimisse austusega -, on kreeklaste ja roomlaste halvakspanu sellesse kombesse mõistetav.

 

Ehkki Piibel tätoveerimist ei tolereeri, kätkes see siiski varakristlaste jaoks olulist usulist tähendust. Kehapilte vaadeldi Jumala võimu, au ja võidu märgina. Tätoveeringu kandja oli Jumala ori. Keskajal oli tätoveerimine keelatud, kuid Pühale maale palverännule suundunud kristlased lasid enda nahale jäädvustada religioosset sümboolikat, eelkõige risti. Ühest küljest oli see justkui suveniir, mis märkis kohalejõudmist, teisest küljest jälg sügavast usust.

 

Pikk on olnud tätoveerimistraditsioon Hiinas ja Jaapanis. Hiinas on tätoveerimisse suhtutud üldiselt halvakspanuga, kuid mitmete etniliste vähemuste jaoks on tätoveeringud olnud väga olulised. Näiteks Dai hõimu meeste tätoveeringud märgivad kõige üldisemas mõttes mehelikkust, vaprust ja jõudu. Igal tätoveeringul oli konkreetne eesmärk.

 

Jaapanis on tätoveerimise tähendus mitmeid kordi oluliselt muutunud. Tätoveeringut on seostatud ka karistuse ja kurjategijatega. Kogu keha katvad traditsioonilised pildid on teinud kuulsaks Jaapani maffia yakuza. 19. sajandil hakati maailmas Jaapani täiuslikku tätoveerimiskunsti kõrgelt hindama. Sealsetel meistritel oligi lubatud töötada vaid välismaalastega.

Pazõrõki kultuuri imeilusad tätoveeringud kujutavad loomi
Massikultuuri sünd
Kõige selgemalt ilmneb tätoveerimise positiivne tähendus ja kõrge väärtus rohkearvulistes hõimuühiskondades. Näiteks on tätoveerimiskultuurita võimatu ette kujutada Polüneesia rahvaid – sealhulgas maoore ja samoalasi. Tätoveeringud identifitseerisid inimesi, rääkides nende päritolust, elust jms. Iga kehakaunistus oli ainulaadne ja väljendas inimese mana – spirituaalset elujõudu. Kõrgest soost isikud pidid olema kindlasti tätoveeritud. Kehakaunistuse puudumisega kaasnes häbi ja kehv sotsiaalne positsioon.

 

Euroopas tunti tätoveerimist, kuid see oli marginaalia. 18. sajandi teisel poolel alguse saanud Vaikse ookeani avastusretked võimaldasid Euroopas tutvustada polüneesia kehakunsti. Tätoveerimise komme levis kiiresti meremeeste leeris. Mereretkede ning Jaapani välismaailmale avanemise tagajärjel puhkes 19. sajandi teisel poolel tätoveerimisvaimustus ka Suurbritannia aristokraatia hulgas. Paljud kuningliku perekonna meesliikmed lasid end tätoveerida, sageli parimate meistrite juures reisil orienti.

 

Inglismaalt levis tätoveerimishuvi USA-sse. 1891. aastal patenteeriti elektriline tätoveerimismasin, mis muutis pildi tegemise valutumaks, odavamaks ja massiliseks. 20. sajandi algul kaotas lääne eliit tätoveerimise vastu huvi. Meremeeste ja tsirkuseartistide kõrval hakkas kehapilte tegema töölisklass. Madrustest ajendatuna väljendasid tätoveeringud vabadus- ja seiklusiha, aga ka näiteks patriotismi ja protesti. Pärast teist ilmasõda sai tätoveerimisest USA-s mitmel põhjusel – muuhulgas hepatiidipuhangute tõttu – eelkõige mootorratturite, kriminaalide ja marginaliseeritute pärusmaa. Sajandi lõpus hakkas kehakunstist huvituma keskklass, sealhulgas naised. Tänapäeval on tätoveerimine laialt levinud. Arvatakse, et üle 20 protsendi ameeriklastest ja brittidest on tätoveeritud.

Irene Woodward (La Belle Irene)- kuulus tätoveeritud leedi

Päritud primitiivsus?

Niisiis võime tõdeda, et tätoveerimine on universaalne komme – sellega on tegeletud kõikidel asustatud mandritel, sisuliselt igas maailma otsas. On tätoveeritud vanu ja noori, naisi ja mehi, väärikaid ja väheväärikaid.

 

Nagu nägime, hõlmab tätoveerimise tähendusskaala kõiki mõeldavaid väärtusi. Ühes kultuuris ja olukorras hea, teises halb… Mõnikord on tätoveerimise tähenduse määranud just teise kultuuri mõju – see väljendub nii vastandumises kui ülevõtmises.

 

Keha ei ole kaunistatud üksnes esteetilisel, vaid ka spirituaalsel, rituaalsel ja isegi poliitilisel põhjusel. Tätoveeringud on toiminud ühiskonna struktureerimise ja korraldamise vahendina – nendega on märgitud sees- ja väljasolemist.


Seega, kehakunst on võimu, mälu, identiteedi ja kommunikatsiooni tööriist, aga ka süsteem, strateegia ja filosoofia. Kultuuriuurija jaoks on see seoste sasipundar, mis vajab lahtiharutamist. Otsustage ise, kas too tava kõneleb primitiivsusest või märgib hoopis inimkultuuri ja tsivilisatsiooni.

 

Ühine pärand

Tätoveerimine ei ole hea või halb. Selle tähendus ja seega ka väärtus sõltub kultuurikontekstist. Eesti alal pole märkimisväärset tätoveerimiskultuuri esinenud. Kuna tsaariajal tätoveeriti kurjategijaid, on ootuspärane, et 1920. ja 1930. aastatel leidus siinmail kaunistatud kehasid väga vähe. Kunstiline tätoveerimine oli kurioosum ja seostus eksootiliste rahvastega. Nõukogude ideoloogia tätoveerimist ei tolereerinud: kehapilt oli kõrvalekalle normist ja tätoveeritud inimene kahtlane. Kuna tähendusloomemasin ümbritses tätoveerimise minevikust lähtuvalt negatiivse seosega, ongi tätoveerimise tulemusena nähtud raisus nahka. Täna on aga väärtussüsteem juba muutunud – kehapildist on saanud eneseväljendusvahend.

 

Tätoveerimine kätkeb vastuolusid, kuid samas on selles midagi inimkonnale sügavalt omast. See on üks nendest nähtustest, mis köidab kokku maailma rahvad ning oleviku ja mineviku. Seega väljendub kehakunstis meie ühine pärand ning lugu.

Kollektiivne rõõm kenast pildist

Lisaks:

Tätoveeritud on olnud mitmed USA presidendid: Andrew Jackson, James K Polk, William McKinley, Theodore Roosevelt ja Franklin D Roosevelt; kuningad Edward VII, George V, Alfonso XIII, Frederik IX ja Kreeka kuninganna Olga, tsaar Nikolai II ning keiser Wilhelm II; ühiskonnategelased Thomas A Edison, Winston Churchill ja tema ema, George Orwell jpt.

 

Meeldis? Jaga ka teistega