Selg

Ühe pildi anatoomia

Alustan ülestunnistusega – mulle meeldivad neli aastaaega. Ei, ma pole Eesti kliima fänn. Nelja aastaaega on kujutatud hoopis pildil. See on suur tätoveering noore daami Kelli seljal. Pildi autor on Jarmo Nuutre.

 

Kui ma toda pilti esmakordselt nägin, haaras see mind kohe endasse. Pilt on võimas, aga minu jaoks eelkõige lummav. See on üks väheseid tätoveeringuid, mille korduvaks vaatamiseks olen tundnud sisemist sundi. Kui ma peaksin valima viimase kümendi muljetavaldavaima Eestis tehtud tätoveeringu, otsustaksin ilmselt just selle pildi kasuks. Jarmo tööde hulgas on palju häid asju, kuid kõnealuse tattooga on ta endast küll üsna võimsa ja igavese jälje Eesti tätoveeringuajalukku vajutanud.

Neli aastaaega

Kes on Jarmo?

Jarmo „Chopper“ Nuutre on igatepidi huvitav tüüp. Vaatad talle peale ja saad kohe aru, et nähtus omaette – selliseid vuntse pole kellelgi teisel.  Tätoveeringuid on tal ka – igal pool ja palju. Ühesõnaga, silmatorkav tüüp.

Jarmo ei ole lihtne mees, ta on multitalent. Teeb väga edukalt muusikat, on Eestist väljaspoolgi tuntud. Bände ja projekte on tal olnud nii palju, et kokku lugeda ei jõua. Mehe suureks hobiks on kustom-kultuur. Paljud on näinud linnas sinist kustomeeritud Amazoni. See oli Jarmo ehitatud. Ilmselt kõik, mis on kunstipärane – pinstripe´ist puuskulptuurini -, on mehele lähedane.

Jarmo ja tätoveerimiskunsti vahel valitseb suur sõprus. Esimese tätoveeringu lasi ta endale teha 14-aastasena. Peagi hakkas omavalmistatud masinaga ise enda kätt tätoveerima. Õpetas teisigi, näiteks Kaili Aavikut. Võib vist öelda, et Chopperi nahk oli Kaili õppeklass.

Jarmo "Chopper" Nuutre

Jarmol on selgelt äratuntav kunstnikukäekiri – ta viljeleb abstraktset tätoveerimisstiili. Originaalsus on tema suurim sõber. Meistri tööde hulgas on palju pilte kummalistest loomadest, puudest, kujunditest, mustritest jm. Samas suudab mees väga hästi ka kopeerida. Iseasi, kas ta seda iga päev väga teha tahab.

Chopperi stuudio nimi on Le Moustache Tattoo Parlour. Nimes peitub vihje tema esmaklassilistele vuntsidele. Muide, veel mõni aeg tagasi müüs Jarmo endavalmistatud vuntsivaha…

Tätoveerimisest kirjutaja jaoks on Chopper keeruline juhtum. Mees põhimõtteliselt oma tegemistest ei räägi. Seega alljärgnev jutt baseerub pildi omaniku Kelli räägitul. Chopperilt saime teada nii palju, et kui tema pildi vastu tuntaks huvi – näiteks, kui seda tahetaks mõnda raamatusse pista, siis tema kätt ette ei pane. Lehekülge heas raamatus on pilt, millest juttu tuleb, aga kindlasti väärt.

 

Kindel soov

Tätoveerija visiitkaardiks on tema tehtud pildid. Väga paljud inimesed on jõudnud ühe või teise tätoveerija juurde just seetõttu, et on märganud kellegi nahal pilti, mis väga sümpatiseerib. Pilti, millesarnast tahaks ka endale. Muidugi on siis hakatud uurima, kes on pildi teinud ja avastatud end lõpuks tätoveerimismasina alt.

Kelli lugu ei ole eelöeldust väga erinev. Ta nägi tuttavatel Jarmo tehtud pilte ja oli hetkega müüdud. Jarmo kunst jäi kummitama. Ja Kelli hakkaski internetist täiendavat infot otsima…

Tegelikult polnud tätoveerimine meie kangelanna jaoks sugugi uus nähtus. Esimese pildi oli ta lasknud teha juba aastaid tagasi – sellel oli kujutatud suudlevat saatanat ja inglit. Too tattoo oli üsna suur, asetses selja alaosal.

Teise tätoveeringu – tähe – oli Kelli lasknud teha kaela ja selja piirile. Täht sündis äkkideena – samasugune on ka Kelli kahel sõbrannal.

Kelli saatana ja ingli pildist sai sügis

 

Suur idee

Jarmo juurde läks Kelli esialgu sooviga, et meister tema saatana ja ingli tätoveeringut pisut lihviks. Jarmo keeldus – ütles, et ei paku pinget. Kelli ei andnud alla – tal tekkis idee lasta teha puu, mille sisse pidanuks paigutatama kaks portreed. Jarmo keeldus jälle. Tahtmine saada just tema nõela alla oli liiga suur – tuli portreed ära jätta ja anda meistrile vabad käed. Saatana ja ingli pildist kujundati hoopis sügis. See valmis 2012. aasta oktoobris.

Üheksa kuud pärast sügise valmimist kerkis loo peategelase teadvusesse mõte neljast aastaajast. Kelli, teades nüüd hästi, kui valiv on Jarmo tööde suhtes, käis mõtte välja hüpoteetilise plaanina. Jarmole tundus asi huvitav ja ta nõustuski töö ette võtma. Koos arutati, milline peaks pilt saama. Nägemus talvest oli mõlemal üpris sarnane. Kindlasti tahtis Kelli pääsukesi, ülejäänu  jäi Jarmo lahendada.

Imekaunis seljapilt

 

Hea koostöö

Suur seljapilt vajab palju aega ja vaeva. Ei läinud kiiresti ka nüüd – pildi tegemine nõudis umbes viis kuud. Kolmteist korda tuli Kellil Jarmo salongi külastada. Sessioon kestis 2-4, kord ka viis tundi. „Minu jaoks sündis kõik pigem kergelt,mitmel korral tuli lihtsalt kohale minna ja teada saada,mida tegema hakkame. Ei muud, kui nõus olla või keelduda – viimast ei juhtunud,“ selgitab tätoveeringu omanik.

Igav ei olnud kordagi. Tätoveerimise ajal Kelli ja Jarmo suhtlesid – arutleti muusika, filmide ja raamatute üle. Valmivast pildist töö ajal ei räägitud, küll aga siis, kui masina surin peatus. „See tegi muidugi südame soojaks, kui Jarmo pilti vaatas ja ütles, et sellest tuleb hea asi,“ räägib Kelli.

Ja hea asi sellest tuligi. Tätoveering, nagu juba öeldud, annab edasi nelja aastaaega. Kelli sõnul on kevades värvid ja võililled, suves pääsukesed ja Jaapani päike, sügises langevad lehed, talves lumi ja helbed.

Mastaapne ja muljetavaldav kunstitöö

 

Täielik õnnestumine

Ütlen Kellile, et pole vist mõtet küsidagi, kas ta on rahul. Kelli nõustub – ta on enam kui rahul. Aga mida on arvanud pildist teised inimesed? Neiu nendib, et pilt on nii värske, et pole olnud võimalusi muljete kogumiseks. Sotsiaalvõrgustiku vahendusel on temani jõudnud positiivne tagasiside. Kord siiski küsiti, miks ta endaga nii teeb? Ämm vanema prouana aga ütles, et kui ilus pilt ka pole, on see keha rikkumine…

Tätoveerimist nimetab Kelli elustiiliks. Ta ütleb, et tema piltidel varjatud tähendusi ei ole, seega on need eelkõige iluasjad. Kelli on kindel, et laseb end tätoveerida ka tulevikus. Uute piltide teemaks on ilmselt samuti loodus ja loomad. Muide, 2013. aasta kevadel lasi Kelli Jarmol cover-upina käele laheda panda-pildi teha.

Kelli käel on selline armas panda

 

Kokkuvõte

Geniaalsed pildid sünnivad kunstniku ja kliendi parimas koostöös. Tätoveerijas avaldub Kunstnik kõige ülevamas mõttes just siis, kui tema mõttelend ja käsi ei ole liigselt piiratud. Kelli usaldas meistrit. Poleks olnud usaldust ja vabadust, poleks ilmselt sündinud ka pilti, vähemalt mitte sellist – erakordset. Ja veel kord sõna Kellile: „Kunst ei ole kunsti teha, vaid kunst on kunstis kunsti näha.“ Kuldsed sõnad. Usaldagem kunstnikke rohkem!

 

 ***

MIDA ARVAD?

Sirli Hein, kunstnik-tätoveerija

Tegemist tundub olevat iga endast lugupidava tätoveerija unistuste tellimustööga – klient on tulnud tätoveerija juurde sooviga, et too teeks pildi oma originaalkavandi järgi, talle ainuomases stiilis. Muidugi ei ole ma kursis selle konkreetse tätoveeringu saamislooga, võibolla oli kliendil juba enne paika pandud, et näiteks ühte nurka tahaks sügisesi lehti, teise puud jne. Kuid vast ei olegi tätoveeringu kavandi sünniloo teadmine siinkohal väga vajalik. Ilma selle teadmiseta on võibolla paremgi pilti vaadata “erapooletumalt”. See tähendab, et praegu konkreetset lõpptulemust vaadates tundubki kõik nii, nagu oleks see tehtud just kunstniku otsustuste järgi. Isegi sel juhul, kui kunstnik on tegelikkuses tegutsenud mingisugusel määral kliendi ideedest lähtuvalt, siis on ta seda teinud piisavalt meisterlikult, et vaatajat ära petta – enda kasuks. Autoripoolne oma originaalse stiili maksmapanek on niisiis selle tätoveeringu puhul äärmiselt tugev.

Väga jõulise ja julge kunstilise võttena tundub otsus panna see ülemine (ja suur!) puu õlalt otse allapoole “rippuma”. Kujutan ette, et iga klient  niisuguse asjaga kergesti kaasa ei läheks – kui talle kavandit suusõnaliselt kirjeldada või isegi lihtne eskiis “sirgeldada”. Valmis tätoveeritud tervikpilt aga “peidab” selle üksikdetaili üpris hästi enda sisse ära, nii et too mitte kuidagi ja mitte kellelegi negatiivses mõttes silma ei torka, hoopis domineerib salamisi (ei pea seda kõigile kuulutama : ) Domineerib selles mõttes, et just see tagurpidi puu tundub olevat kõnealuse pildi “stiilikolle” (räägin muidugi isiklikust vaatevinklist). Veel on väga huvitav ka akvarellitaoline efekt, eriti see helepunane “udu” turjapiirkonnas helesinise tausta peal – jällegi julge otsus; ka kliendi poolt; just selles mõttes, et pind ei ole liialt ilutsev. Kokkuvõtteks: väga hästi läbi mõeldud pilt, millel silm saab ringi rännata nii, et ei jää mingisuguse küsitava koha peal peatuma ning alati, kui mingisugust kohta uuesti vaatama hakkad, siis võid leida sealt uut ja huvitavat.

 

Fideelia-Signe Roots, kunstnik

Ma ei ole küll tätoveeringute asjatundja, aga saan pilti hinnata näiteks kompositsiooni ja värvikasutuse mõttes.

Selle töö puhul köidab mind maaliline kvaliteet. Maalikunstis on üks töövõte laseerimine, kus õhukesed värvikihid kantakse üksteisele nii, et alumised kumavad alt läbi, tekitades uusi toone. Näen veel katvat tehnikat – alumisele värvikihile on kantud paksem mitteläbipaistev kiht, näiteks ulatuvad lumehelbed otsapidi puutüvele. Kohati paistab akvarellilik pintslilöök. Kompositsioon on paigas ja üldmulje veenev. Paneb mõtlema, kaua pildi tegemine aega võis võtta ning kuidas nõelaga selline maalilisus saavutati. Kontseptuaalses mõttes tekib kohe mitmeid seoseid loodusmaaliga, /new age/ kitšiga ja isegi rahvusliku ideoloogiaga kui pääsukesi vaadata. Viisnurk on ilmselt tehtud varem ja  tõuseb liigselt esile, lõhkudes tasakaalu, mis ei oleks probleem kui viisnurk oleks sama hall nagu puud. Aastaaegade motiivi on kunstis palju kasutatud, aga see töötab hästi ja minu meelest on tegemist uhke tätoveeringuga.

 

Meeldis? Jaga ka teistega