UTV, logo

Underground Voltage Tattoo – elektriline salong

Underground Voltage Tattoo on tänasel päeval ainuke tätoveerimissalong Viljandis. Peagi saabuva sünnipäeva puhul heidame põgusa pilgu salongi saamisloole ja inimestele selle taga.

 

Pole kahtlust, et Underground Voltage Tattoos (UVT) on elektrit. Tegelikult see stuudio lausa säriseb pingest. Peamiselt tol põhjusel, et seal tegutseb Edy Remarque. Kes ei tea Edy´t? Mees on legend, varasemaid tätoveerijaid Eestis. On palju teinud, palju näinud ja teab kõike ning kõiki. Ühesõnaga – UVTst saab kindlalt hea tätoveeringu, aga võib saada ka väga põnevaid teadmisi või kuulda uskumatuid lugusid minevikust.

UTV - suur Edy töötab

Suur Edy

Iga salong on meistri nägu. Edy on nii markantne figuur, et temast jaguks mitmele salongile. Tõtt öelda ongi ta paljude salongidega lähedalt seotud olnud. Tätoveerimisega alustas Edy juba 1992. aastal. Tööd tegi ta  esialgu habemeajamisaparaadist valmistatud seadmega. Steriliseerimist korraldas noor tätoveerija hambapolikliinikus. Aastatel 1996-1998 tegutses mees Tartu Annelinnas Edy Tattoo nime all. Sellele perioodile järgnes pikem välismaal viibimine.

2004. aastal seisis Edy Tartoo-Tattoo loomise juures. Tolle, Tartu vanima salongiga, jäi Edy seotuks kaheks aastaks. Vahepeal viibis meister jälle raja taga, misjärel ühines lühemaks ajaks Tartu-Tattooga. Ja siis tuli töötada ka Tallinnas, Samael Tattoos. Nüüd on Edy tagasi oma sünnilinnas, Viljandis.

„Olen igal pool igavesti külaline, kuid Viljandi on mind hästi vastu võtnud,“ ütleb ta. Edyle meeldib Viljandis töötada, sest linn on vaikne ning rahulik, palju annab juurde järv ja muidugi ka toredad inimesed.

UTV, sellise looma on Edy käed sünnitanud

Õppinud välismaal

Edy ei ole „harju keskmine“ tätoveerija. Ta on alati tahtnud rohkem teada, rohkem osata. Meie vestluses kasutab ta ka väljendit „nälg uute teadmiste järele“. Ühesõnaga, ta on igavene otsija ja piiride kompaja. 1990-ndatel aastatel olid eestlaste teadmised tätoveerimisest minimaalsed. Kümnendi lõpus olid piirid juba lahti ja Edy otsustas, et on aeg minna Euroopasse tõelist tattoo-kunsti õppima.

Nagu paljusid kunstnikke, tõmbas Edyt Pariis. Sébastopoli bulvari tätoveerimisstuudios American Body Art leidis ta endale hea koha, kus teadmisi täiendada. Õppimise eest tasus mees tööga. Prantsusmaalt siirdus ta Hispaaniasse ja sealt koju. Euroopast saadud teadmised osutusid järgnevatel aastatel vägagi kasulikeks.

Kodumaal sai kõvasti tööd tehtud. Nullindate lõpus hakkas Edy tundma, et jookseb kinni. Prantsusmaalt toodud teadmised olid ammendunud. „Vajasin uusi erialaseid nippe ja trikke. Eesmärk oli pääseda taas tõsiste tegijate siseringi ja õppida – nimetan seda „erialaseks spionaažiks““. Seekord ihkas Edy kaugemale – sihtpunktiks oli USA. Oma tiiva alla nõustusid mehe võtma Michelle ja Ken Cameron, Miami kolme tattoo-poe omanikud. Ühes poes asuski Edy tööle. Miamist naases meister esmaklassiliste kontaktide ja värskete oskustega, mida kohe ka Eestis rakendama asus.

 

Kodus õpetanud teisigi

Aja jooksul omandatud teadmisi ei ole Edy vaid endale hoidnud. „Teadmised on rasked tulema ja on seetõttu kallid. Väga heldelt neid ei jagata. Liiatigi võib palju kahju sündida, kui need sattuvad valedesse kõrvadesse,“ räägib meister.

Edy ei ole kunagi pidanud paljuks õigetele inimestele õpetust jagada. Tema õpilased on olnud näiteks Lee Stewart ja Sandra Puurits, näpunäiteid on ta jaganud Edmarile Backbone Tattoost ja teistele. “Edy andis mulle esimestel kuudel raamatuid, filme, intervjuusid, dokumentaale ja käis väga peale, et saaksin tervikliku ülevaate tätoveerimise ajaloolisest tähtsusest,” on oma õpetajast rääkinud Lee Stewart.

UVT - biomehaanika Edylt

Esimesed sammud tätoveerimises

Edy on näinud ajalugu. Tal on olnud võimalus jälgida mitmete tänasel päeval tuntud tätoveerijate esimesi samme tikkimisrajal. Aga millised olid tema enda esmasammud? Joonistada meeldis talle juba varakult, kuid tätoveerimismasinat nägi mees esmakordselt 1992. aastal Kuperjanovi pataljonis aega teenides. Tollest, ühelt sõdurilt ära võetud iseehitatud seadmest, on tal õige värvikad mälestused. Edy ehitas selle aparaadi ümber ja tegi sõbrale esimese pildi. Nii algaski kõik…

1993. aastal tegi mees esimese tätoveeringu iseendale. See oli sõnum Motörheadi plaadi kaanelt, mida ta telekast näinud oli. Juba tollal olid parema käega vasakule käele tehtud pildi detailid hästi peened. Tänaseks on see esimene pilt cover-up´itud.

 

UTV loomine

Esialgu oli Edyl mõte luua Viljandisse Samael Tattoo harustuudio. See idee siiski ei realiseerunud – sündis täiesti uus salong. „Inimesed käivad ja asi toimib,“ nendib meister ise. Hetkel tätoveerib Edy üksi. Salongist saab osta ka mitmesugust bändinodi ja muud põnevat kraami (sellist, mida müüakse Hilpharakas). Augustamisega ei tegeleta, sest selle järele pole piisavalt nõudlust.

Edy ütleb, et kui inimene tahab tattood, saab ta eeltöö kodus ise ära teha. „Peaks teadma, mis nahale tuleb. Ma ei saa inimestele midagi juhuslikult soovitada või pähe määrida. Internetist leiab referentsmaterjali. Kui mitte midagi ei ole, siis üritan ise joonistada,“ selgitab ta.

Kuna sageli ei ole teada, kaugele pilt areneb ja kaua selle tegemiseks aega kulub, kehtib UTV-s tunnihind.  Hetkel tuleb tunniajase töö eest tuleb välja käia 30 eurot. See on soodushind ja Tallinna-Tartu kallimate salongidega võrreldes üpris odav. Kui klient näitab Edyle konkreetset pilti, mida nahale tahab, siis oskab ta kohe öelda ka lõpphinna. Peopesa suuruse ala kaunistamine nõuab keskeltläbi kaks tundi.

UTV, siin tehaksegi tööd

Mida teeb, mida ei tee…

Edy teeb igasuguseid töid kõikvõimalikes stiilides, kuid kõige enam tõmbavad teda traditsioonilised yakuza-tätoveeringud. „Kahjuks leidub ülivähe inimesi, kes seda teha lasevad. Samas saab selle stiili nippe miksida millegi muuga,“ sedastab meister.

Edyle meeldib väga varjutamine. Detailid on tema jaoks olulised – piirjooned ei tohi laiali vajuda. „Ma võin teha näiteks mustreid, kuid mu kutsumus on pildid. Hindan tegevust, kollaaži jms,“ võtab mees oma eelistused kokku.

Kopeerpilte, mida Eestis väga palju tahetakse, üritab Edy nii palju kui võimalik enda moodi teha. Iga pilt, olgu kui tahes lihtne, peab tulema maksimaalselt kvaliteetne.

„Intiimtätoveeringuid ma ei tee – ei meeldi. Ei tee ka siis, kui inimene üldse ei tea, mida tahab. Nägu ei tätoveeri samuti – ehk vaid juhul, kui töö esitab suure väljakutse,“ räägib Edy sellest, millest hoidub.

UTV, Edy tehtud sarvik

Töötab rõõmuga

Edy hindab olevat oma Viljandi klientuuris naisi-mehi pooleks. Noormehi peab ta siiski julgemateks. Teda rõõmustab, et inimesed on hakanud tätoveeringuid aktsepteerima ja on sellele kui kunstile avatumad

Millele kulub meistri vaba aeg? „Enamiku ajast võtab tätoveerimine, kuid kui mahti on, siis joonistan. Mulle meeldib graafika, meeldib maalida ja muusikaga tegeleda,“ tõdeb mees. Olgu lisatud, et Edy on legendaarse tattoo-metalit viljeleva bändi Nyrok City liider.

„Ma armastan tätoveerimist, see on asi mille nimel elada,“ väljendab meister oma suhet tätoveerimisega ühes lauses.

 

Veel pilte UTV-st:

 

 

Meeldis? Jaga ka teistega