Sirli Hein hakkab pilti tegema 2

Vestlus Sirli Heinaga tätoveerimisest ja kunstist

Selles, et tätoveerimine on kunst, ei kahtle ilmselt keegi. Samas erineb tätoveerimine oluliselt paljudest teistest kunstialadest. Seda nii tegemise kui vaatamise seisukohalt.

Selgitamaks, milles seisnevad tätoveerimise ja traditsioonilise kunsti erinevused, vestlesime Sirli Heinaga. Sirli on akadeemilise haridusega tunnustatud kunstnik, kelle maalid on olnud väljas paljudel näitustel. Vähem teatakse, et ta töötab ilusalongis Lootos tätoveerijana. Seega on Sirli inimene, kes tunneb hästi nii tätoveerimist kui akadeemilist/traditsioonilist kunstiilma.

 

 

 

Kas tätoveerimine on kunst? Mille poolest erineb tätoveerimiskunst Sinu arvates klassikalisest (või tuleks rääkida traditsioonilisest?) kunstivormist?

Tätoveerimine on kunst küll. Ja erineb “klassikalisest” samal põhjusel, miks näiteks keraamika erineb skulptuurist – füüsiline vorm on erinev, aga see, mis sa sinna sisse paned, sõltub juba sinust endast : ) Ühesõnaga – erinevus võib olla formaalne : ) Seda juhul, kui rääkida “puhtast” kunstist, mis lähtub täielikult kunstniku nägemusest. Praktikas on aga nii, et tätoveerimise puhul sõltub lõpptulemus nii kunstnikust kui tellijast. Maalikunsti puhul võib esmapilgul tunduda, et kunstnikul on vabad käed. Aga kui kunstnik soovib oma ametiga end ära elatada, siis on kaks varianti. Esimene: tellija/klient dikteerib näiteks selle läbi, et ta üldse puudub, mistõttu kunstnikul pole võimalik elukutseline olla. Teine: tuleb teha seda, mida klient on nõus tellima – enamasti positiivse alatooniga kunsti, näiteks loodusmaali või natüürmorte. Mulle isiklikult tundub, et tätoveerimisalast klienti on kohati kergem suunata kui näiteks maalikunstialast klienti. Maalikunsti puhul ju sõltub kõik inimese subjektiivsest maitse-eelistusest, tätoveerimise puhul aga tundub mõistlik arvestada ka meistri nägemusega. Maali võib seinalt maha võtta ja uue asemele riputada, oma nahaga nii toimida ei saa.

 

Enamik tätoveerijaid Eestis, aga ilmselt ka välismaal, on iseõppijad, akadeemiline haridus neil reeglina puudub. Ka maalikunstnike ning teistegi kunstiliikide esindajate hulgas leidub rohkelt näiteid vägagi suure edu saavutanud iseõppijaist. Samas üldiselt ikkagi peetakse koolitatust kunstitegemise juures oluliseks, millele viitab ka vastavate kõrgkoolide rohkus kogu maailmas. Kas tätoveerimine vajab või ei vaja kunstilist koolitamist?

Minul oli tätoveerimisega alustamisel suur kasu sellest, et olen tegelenud eelnevalt kujutava kunstiga. Joonistusoskus on oluline ja ka see, et teaksid, kes sa kunstnikuna oled. See aitab orienteeruda ka nö klassikalistes tätoveerimisstiilides, aitab neid ühendada sinu oma stiiliga. Joonistusoskust sai koolis kõvasti arendatud, kuid sellele, kuhu kunstnikuna välja jõuda tahtsid (kui tahtsid), pidid jälile saama siiski ise. Koolil on siinkohal pigem klubiline funktsioon – on loodud tingimused selleks, et saaksid välja töötada endale huvipakkuvaid kunstilisi lahendusi, testida neid õppejõudude ja kaaskursuslaste peal. Sinna juurde ka üldarendavad õppeained. Raske öelda, kas tätoveerija ei peaks üldse kaalumagi niisuguse kogemuse omandamist koolis – saab ju ka mitteakadeemilisel tasemel sama asja teha, kui väga tahta. Aga omast käest võin öelda, et kõik need tähtajad, ajakavad, organiseeritus ja hindamised panid mind asjaga järjepidevalt tegelema. Ei saanud olla suhtumist: “Ahh, hakkan alles siis tööga peale, kui midagi targemat parasjagu teha pole” : ) “Vabaduses”, arvan, võib ette tulla just niisugune oht : )

 

Oskad Sa öelda, kas maailmas on ka spetsiaalseid koole, kus tätoveerimist õpetatakse? Kuidas koolides tätoveerimise õpetamine üldiselt lahendatud on?

Usun, et mingisuguseid kursusi võib olla küll. Tean, et Soomes midagi on, kuid kas tegu on kooliga, kus erialana esindatud tätoveerimine, seda ma ei tea. Arvan, et koolis muude ainete kõrval toimuv tätoveerimine piirdub tõenäoliselt harjutuskummil proovimisega ja loengutega tätoveerimise ajaloost. Et amet inimestel praktiseerimiseks mingilgi määral selgeks saada, peaks tätoveerimine olema omaette eriala (ja õpilasgrupp väike).

 

Kas Eestis esineb vajadus tätoveerijate koolitamise järele?

Juhul, kui need tingimused, mis vastavas koolis luuakse, on paremad, kui kooliväliselt tätoveerimist õppides, siis võib seda küll teha (kui ikka räägime tätoveerimisest kui omaette erialast, mitte kõrvalainest). Soovides kooliväliselt tätoveerimist õppida, tuleks ühendust võtta meistriga, kes tõenäoliselt õpetab raha eest. Kõik toimub suulise kokkuleppe vormis. Kooli puhul aga oleks garantii, et programm viiakse lõpuni ja õpilane vajalikud oskused ka omandab (juhul kui läbib õppekava edukalt).

 

Kuidas Eesti Kunstiakadeemias (EKA) tätoveerimisalase hariduse andmine lahendatud oli? Miks vastavaid kursusi enam ei loeta?

EKAs toimus tegelikult pigem loeng tätoveerimise ajaloost, mida luges Marek Nisuma. Sinna juurde ühe- või kahekordne tätoveerija (Taturini) stuudio külastus, mille käigus õpilane sai ka ise paar korda masinatööd proovida – nahatüki peal. Loengusarja lõpuks pidi valmima pärast teoreetilise osa kontrolli ka tätoveering nahatükil. Sealjuures mõni õpilane julges kursuse raames ka inimese peal tätoveerimist proovida. Mina tutvusin selle loengusarjaga alles siis, kui käisin iseseisvalt Taturini juures tätoveerimisega tutvust tegemas, seda aastaid pärast EKA lõpetamist. Kuulasin loengut külalisena ning pärast, nahatükkide tätoveerimise juures, näitasin õpilastele “assistendina”, kuidas masinanõela peale “laadida” ja sellega nahale jälge jätta. Miks loengud lõpetati, sellega ei ole ma kursis.

 

Kuidas Sinust tätoveerija sai? Miks otsustasid Taturini poole pöörduda?

Taturini poole pöördusin mõned aastad pärast EKA lõpetamist küsimusega, kas ta võtaks mind endale õpilaseks. Olin pärast kooli lõpetamist töötanud peaaegu 5 aastat kunstitarvete poes. See aitas eelkõige otsusele jõuda asjade, mida ma edaspidi kindlasti teha ei tahaks, osas. Sain nende asjadega küll üsna hästi hakkama – muidu ei oleks ma nii kaua vastaval kohal töötanud. Kuid ajapikku tekkis küsimus, milleks? Kas eesmärk ongi lõpuni läbi ajada endale mitteloomulikus keskkonnas, tundes end pikapeale robotina, kes mehaaniliselt liigub ning kellegi teise poolt sisse/välja lülitatav peaks olema? Selle aja vältel olin juba ka tätoveerimismõtteid mõlgutanud. Sealjuures peab mainima ka televisioonis jooksnud tätoveerimisalaseid saateid.  Neid sai järjepidevalt vaadatud ja jõutud äratundmisele, et niisugust asja taolises tööõhkkonnas teeksin ka mina suurima heameelega. Tegu ei ole surmtõsise kontseptuaalne kunstiga, mida kritiseerivad kriitikud, vaid tähtsal kohal on käsitööelement ning ka see, et õhkkond on natuke mängulisem. Mitte et minu maalidki väga kontseptuaalsed oleksid, kuid selleks ajaks olin maalinud juba küllaltki kaua ühes teatud laadis, nii et aeg oli küps vahelduseks.

 

Oskad öelda, kuidas kunstnikud tätoveerimisse suhtuvad?

Suhtumist on erinevat. On neid, kellele teema on põnev, aga on ka neid, kes esmalt näevad seda kui äri, millele kunstiline külg ohvriks tuuakse. Aga huvitav on ka, kuidas erinevate kunstialade kliendid ehk “tarbijad” : )  vastavatesse aladesse suhtuvad. Tundub, et teatud respekti annab tätoveerija ametile just see, et tätoveerijalt tasuta tööd tavaliselt ei oodata. Maalimisse/joonistamisse suhtutakse sageli nii, et maalija naudib kunstitegemist nagunii – mille eest siis talle veel peale maksta; las tuleb ja teeb niisama “ajaviiteks”. Kunstiringkonnas on praegu üsnagi päevakorras küsimus, kuidas tasustada kunstniku tööd?

 

Aga kuidas tätoveerijad kunstnikke vaatavad?

Seda võiksid küll tätoveerijad mulle öelda : ) Mõistetav on niisugune suhtumine, et kunstnik tätoveerijaks üleöö ei saa. Enne kui ennast tätoveerijaks lugeda, tuleb selle alaga üpris kaua järjepidevalt tegelda. Mina olen veel üsnagi oma tee alguses.

 

Klassikaline kunst tundub paljudele kõrge, kauge ja ehk teatud mõttes ka ebamaine. Tätoveerimine tundub aga väga maine just selles plaanis, et kätkeb endas pidevat kokkupuudet inimkehaga (valu, veri, nakkuseoht). Kas selline eristus on õigustatud? Kas võimalikud ohud mõjutavad tätoveerija psühholoogiat?

Tätoveeringut tehes suhtun kehasse teatud määral kui materjali, samuti nagu seda on maalides lõuend. Muidugi elan inimesele kaasa ja jälgin teda (lõuendit tavaliselt niimoodi jälgima ei pea), kuid “teise jalaga” olen omas maailmas – võtan töövahendid kätte ja teen.

 

Teame, et kunstnikud vajavad tähelepanu. Selle vajaduse täitmiseks on ka näitused ja kriitikute käsitlused. Tätoveerimiskunstis on asjad teisiti. Kas tätoveerija vajab ja saab piisavalt tähelepanu?

Nii kunstnik kui ka tätoveerija võivad saada mingisugusel hetkel tähelepanu osaliseks. Samas usun ka, et kummagi ala puhul ei tohiks tähelepanu saamist seada omaette eesmärgiks.

 

Kuidas suhtud kunstnikuna kehadesse, mis on kaetud paljude tätoveeringutega, mis omavahel stiililiselt kokku ei sobi? On see häiriv?

Vahest on nii, et asjad ei pruugi tehnilisest küljest omavahel sobida, näiteks on tehtud erinevatel aegadel, erinevate maitse-eelistuste mõjul jne. Samas nende piltide taga võib aimata mingisuguseid lugusid/tähendusi, mis äratavad terviku ellu. Niisugune variant võib olla kohati huvitamgi, kui läbikaalutletud “ilutsev” disain.

 

Missugused omadused peavad tätoveerijal olema?

Igal juhul peaksid omadused üksteist kuidagimoodi kompenseerima : ) Suhtlusoskus võiks olla, ka pingetaluvus. Sageli tuleb (pikaajalise) töö käigus ette teatud “vaakumseisundit”. See tekib siis, kui mingisugune osa tätoveeringust on juba tehtud – tulemus seega juba natuke aimatav ning tuju hea. Aga siis tekib niisugune tunne, et lõpp nagu hakkaks eest ära jooksma. Niisuguse meelteseisundiga toimetulemiseks peab nii vaimu kui kätt automaatkäigul hoidma. Mingisugusel momendil läheb see küll jälle mööda. Kui kujutada sama momenti maali tehes ette, siis vahest näiteks võivad isegi esemed selle tulemusena vastu seina lendama hakata : ) Tätoveeringut tehes aga niisugust pinge maandamise varianti endale lubada ei saa – peab pinge kuidagimoodi enese sisse ära summutama ja klienti häirimata edasi töötama. Mida veel tätoveerija omadustega seoses öelda? Usun, et kõik pikemat aega tegutsenud tätoveerijad võtavad oma ametit tõsiselt – see on suurt keskendumist nõudev töö, pealegi ebamugavas asendis : )

 

Kas Eesti inimesed on sinu arvates tätoveerimiskunstile avatud?

Tätoveerimisele kui niisugusele ollakse avatud küll, kuid kunsti osale selles võiks avatus kohati suurem olla. Võiks panustada rohkem tätoveerija originaalkavanditele, mitte lasta teha esimese, Google`is ette tuleva, juba teostatud tätoveeringu pildi. Võiks mõelda näiteks sellele, et liiga väike tätoveering suure ja lageda nahapinna peal võib vahest halvas mõttes rohkemgi silma torgata kui samale kohale paigutatav suurem ja läbimõelduma kujundusega pilt (sageli tullakse ja öeldakse: “Tahaksin väikest ja märkamatut tätoveeringut.”)

 

Millised tätoveeringud on praegu moes?

Kohati tundub, et tätoveerimine ise on nagu trend – eks aeg näitab, kas populaarsus püsima jääb. Mulle tundub, et tribalid on siiamaani popid, ka hieroglüüfid. Tätoveeritakse palju tekstidega seotut (sõnumid). Minult tellitakse momendil küll rohkem mustvalget ja väiksemat pilti (mida mulle ka teha meeldib), kuid kogu tätoveerimisskeenet vaadates hakkab silma see, et sisse hakkavad julgelt tulema igasugu erinevad stiilid (näiteks traditional) ja rohkelt värve.

 

Kuidas hindad olukorda Eesti tätoveerimismaastikul, kas tegijate tase on kõrge? On konkurents suur?

Mulle tundub, et Eesti kogenud tätoveerijate tehniline tase on hea, kunstiline tase aga sõltub ka osaliselt kliendist. Samas, klienti annab mingisugusel määral küll suunata. On inimesi, kes on tulnudki tätoveerija juurde sellepärast, et meeldib tema stiil, mistõttu ei sea meistri poolt pakutavat küsimuse alla. Aga palju on ka inimesi, kellel on ära otsustatud, et tahan täpselt samasugust nagu pildil, väikeste muudatustega võib-olla. Ning mis seal salata, tehtud on igasuguseid töid : ). Konkurents on minu jaoks praeguse seisuga suur küll, olen tätoveeringuid teinud alles 2 aastat ja veel on palju õppida! Eesti tätoveerijatest meeldivad näiteks Le Moustache Tattoo Parlouri meister, Mico Goldobin, Piradosest Sten Martin ja SBoy ning Tartu Backbone stuudio meistrid.

 

Millist mõju on tätoveerimisega tegelemine avaldanud muule kunstile, mida viljeled? Kas on ka vastupidi – muu kunstiline looming suunab tätoveerimist?

Enne tätoveerimisega alustamist maalisin enamjaolt suureformaadilisi pilte (u 180 x 200 cm), mis olid eelnevalt visandipaberil detailideni läbi mõeldud. Näiteks mustvalge “Lõpupidu”, millel seisab keskkooli lõpuklass pärast aktust  kaootiliselt murul laiali, lilled süles. Jalgade juures murul vedelevad natuke kortsus koolitööd valgetel vihikulehtedel nagu kutsumata külalised, end sobimatul hetkel meelde tuletades. Olin teinud kaks isikunäitust, ühe näituse ettevalmistamine võttis umbes 2 aastat. Praegu on nii, et teen salongis tätoveeringuid, vabaaja inspiratsioonihetkel aga meeldib mulle joonistada lihtsalt midagi, mis tuleb “iseenesest paberile” – mingisugune veider militaarse tooniga roheline mürgipudel punase vääriskiviga südame kohal ja lusikas sees, kaheksajala kook kahhelkivist nurgas, geomeetriline kakaokomm jne. Värvin pildid erksate värvipliiatsitega ära ja teen mustad piirjooned ümber, misjärel panen arhiivi teiste piltide juurde : ) Nii oleks nagu väike kunstiline saavtutus kirjas ja enesega rahulolu ka mõneks ajaks olemas : ) Viimane maalinäitus oli mul aastal 2009. Kuid võib-olla annab ka neist momendil valmivaist pildikestest midagi kunagi kokku panna. Tegu on ilmselt tattookavanditega (mida ükski klient küll tellinud ei ole, ega vast kavatsegi kunagi tellida, aga just nende pildikeste puhul tunnen, et seal on minu tätoveerimisambitsioon ja kunstiline ambitsioon võrdsel määral esindatud.

 

Mis iseloomustab tätoveeringuid, mida Sina teed? Kas Sul on lemmikstiil või -võtted?

Minu lemmikstiil teisi tätoveerijaid silmas pidades on old school (traditional). Klassiku Sailor Jerry “Aloha ahvid”:), Ed Hardy tehtud seljatätoveering suurte valgete pilvedega, nende taustal üks lennupall. Missuguse tehnilise tasemega tätoveerija need pilved ellu kutsuda suudab, on minu jaoks momendil kujuteldamatu : ) “Kummitama” on jäänud ka üks huvitav pilt rotiga pealuu otsas, mille juures on tekst  “Rats get fat while brave men die”. Olen unustanud, kes on kavandi autor. Ka minu enda tehnikale on sageli omane kontrastne varjutus, teatav kahemõõtmelisus ja arvan, et on ka seda veidi naiivsevõitu alatooni nagu old school tattoodel. Samas ajan hea meelega taga ka teatud sürrealistlikku iseloomu, mida olen püüdnud edasi anda ka oma maalides/joonistustes. Lemmiktöövõtteks on tekstuuri tätoveerimine (puit, karv jne) – juhul kui vastava tätoveeringu puhul on võimalik minna reaalsuse piiridest veidi väljapoole. Tehes näiteks puitmustrit, hakkab puit ühel hetkel millekski sürreaalsemaks moonduma – tulemuseks abstraktne “monstrum”. Kui midagi seesugust on võimalik tätoveerides teha, siis tunnen, et teen oma asja : ) Meelsasti teen ka tribaleid – neid kavandades on võimalik tegelikult palju omapoolset vaimu sisse panna, samal ajal kliendi nägemusest väga mitte eemaldudes.

 

Kas avaldad ka, kuidas määrad tätoveeringu hinna?

Püüan ette kujutada, kui palju aega läheb pildi tätoveerimiseks – selle põhjal määran hinna. Tavaliselt on nii, et enne tätoveerima asumist paneme hinna paika ja siis teostamise juures enam aega pingsalt ei mõõda. Hinda mõjutab ka näiteks see, kas teostamine nõuab vähem või rohkem joonistusoskust. Kui läheb kavandi tegemiseks, siis lisandub ka kavandi hind.

 

Aitäh ja jõudu töös!

 

Näiteid Sirli töödest:

 

Meeldis? Jaga ka teistega